Džäss

See artikkel räägib muusikastiilist; koka kohta vaata artiklit Rainer Härm

Džäss (inglise keeles jazz) ehk džässmuusika, tsitaatsõnana jazz, argikeeles ka jats, on muusikastiil, mis tekkis 19. sajandi lõpus Ameerika Ühendriikide lõunaosariikides Aafrika ja Euroopa rahvamuusika ristumise tagajärjel. Džäss kasvas välja Ameerika neeger orjade töölauludest, bluusist ja spirituaalidest. Selle varasemaks väljendusvormiks on peetud ragtime'i.

Euroopasse levis džäss 1920. aastail. Sestpeale sai see kogu maailmas kerge muusika põhiliigiks ning tähtsaimaks tantsumuusika ja lööklaulude ilme kujundajaks.

Esimene džässisalvestis. That Funny Jas Band from Dixieland, 1916

Džässi arenguloos eristatakse kolme põhijärku: traditsioonilist džässi, svingi ja nüüdisaegset džässi.

Džässi ei saa täpselt noodistada, see toetub bluusi heliredelile (madaldatakse III ja VII astet) ja armastab erilisi kõlavärve. Džässmuusikas on väga suur osa improvisatsioonil.

Džässmuusika viljeleja on džässmuusik.

Ajalugu

Louis Armstrong

1890.–1910. aastad

Pikemalt artiklis Ragtime

Pikemalt artiklis Diksiländ

Džässi ajaloo alguseks peetakse 19. sajandi algust, sest just siis loodi džässi eelkäija ragtime. Kuulsaimad ragtime-lood on kirjutanud Irving Berlin (1888–1989), Ben Harney (1872–1932) ja Scott Joplin (1868–1917). 20. sajandi alguses loodi New Orleansis uus džässmuusika stiil diksiländ, mille eestvedajaks sai Louis Armstrong.

1920. aastad

Count Basie

1920. aastaks oli džäss läbi teinud suure arengu ja muutunud väga populaarseks. 1920. aastate kuulsamad džässmuusikud olid Bix Beiderbecke ja Paul Whiteman.

1930. aastad

Pikemalt artiklis Sving

1930. aastatel sai alguse sving – uus ajastu džässiajaloos. Sellega kaasnes ka uuenenud džässorkestri – bigbändi – teke. Nüüd oli väga tähtsal kohal rütm ja svingi kasutati tihtipeale tantsumuusikaks. Svingiajastul said tuntuks sellised suurkujud nagu Duke Ellington, Count Basie, Glenn Miller, Ella Fitzgerald ja Frank Sinatra. Euroopa džässmuusika eestvedajaks said aga Django Reinhardt ja Stephane Grapelli.

1940. aastad

Pikemalt artiklis Bebop

Ornette Coleman

1950. aastad

Pikemalt artiklis Free jazz

Pikemalt artiklis Cool jazz

1950. aastatel sai alguse free jazz, mille lõi pianist Cecil Taylor. Free jazz vabastas džässi igasugustest piirangutest (kaasa arvatud need, mis olid džässmuusikale iseloomulikud). Nüüd polnud džässil enam taktimõõtu ning harmoonia koosnes klastritest. Kuulsaim džässmuusik 1950. aastatest oli Ornette Coleman.

1960.–1970. aastad

1960. aastate lõpus sai alguse jazz fusion (inglise keeles 'sulam'), mis haaras endasse ka elemente rokkmuusikast, folkmuusikast, funk'ist ja reggae'st. Fusion on väga keerulise rütmiga ning iseloomulikud on ka pikad instrumentaalsoolod, mis on tavalised ka tänapäeva džässmuusikas. Esimesteks jazz fusion'i plaatideks peetakse Gary Burtoni plaati "The Time Machine" (1966) ja Larry Coryelli ("The Free Spirits") plaati "Out of Sight And Sound" (1966). Samuti oli suur mõju jazz fusion'i arengule Miles Davise 1968. aasta plaadil "Miles in the Sky", kus Davis kasutas esimest korda elektrilisi instrumente. Samal ajal hakkasid mitmed rokkansamblid, näiteks Cream ja The Grateful Dead, samuti Blood, Sweat and Tears ja Frank Zappa's Mothers of Invention kasutama oma muusikas džässielemente ja -harmooniaid ning katsetama vabaimprovisatsiooni.

Tuntumaid 1970. aastate jazz fusion'i esindajaid on Weather Report, Mahavishnu Orchestra, The Tony Williams Lifetime, Return to Forever, Herbie Hancocki Headhunters, Soft Machine, Colosseum, Caravan, Nucleus, Blood, Sweat and Tears , Chicago, If, Frank Zappa, Santana, The Eleventh House jt.

Džäss

Sisukord