Raske nafta

Raske nafta on toornafta liik, mis on väga paks ja ei voola kergelt. Peamised iseloomulikud omadused on kõrge erikaal, madal vesiniku ja süsiniku suhtarv, palju süsinikuühendeid, asfaltide kõrge sisaldus, rasked metallid, väävel ja lämmastik.

Ümbertöötlemine ja tootlikkuse tõstmise probleem

Kergemate nafta fraktsioonide saamiseks kasutatakse The Husky Oil Lloydminster parendamisseadet. Saadakse kõrge kvaliteediline ja madala väävlisisaldusega sünteetiline toornafta, millest eraldatakse nafta kõrvalproduktid nagu petrooleum, koks ja väävel. Tootmisvõimsus kuni 150 000 barrelit päevas.

Tootlikuse tõstmist takistab raske nafta suur viskoossus, mis muudab praeguse tehnikataseme puhul võimatuks raske nafta pumpamise maa alt. Siiani suur osa raskest naftast pumbatakse koos kerge naftaga.

Leiukohad

Rasket naftat leidub seal, kus tavalist naftat. Raske nafta varud jagunevad kaheks: kättesaadavad ja kättesaamatud varud. Kui leida tehnoloogia kättesaadavatele varudele näiteks Põhja-Ameerikas ja võtta kasutusele pooled varud, siis see kataks pool Põhja-Ameerika nõudlust ja sellest jätkuks 75 aastaks. Kui leida tehnoloogia kättesaamatutele varudele, siis veel kauemaks. Majandusliku huvi ja sobiva tehnoloogia puudumise tõttu on raske nafta võimalikest leiukohtadest kasutusele võetud umbes 5%, olenevalt piirkonnast. Maakera kogu naftavarudest moodustab raske nafta 70%.

Tulevikus kasutatavad tehnoloogiad

Ühtegi raske nafta kättesaamise tehnoloogiat ei ole veel kommertskasutuses. Võimalikud lahendused on: 1. suurendada maaalla pumbatava vee mahtu jääkuubikute või muude lisanditega, takistamaks vee äravoolu nafta pumpamisel 2. võtta kasutusele söe kaevandamise tehnoloogiad, eriti arendada robotkaevandamise seadmeid 3. pumbata maa alla bakterite ja toitainerikast vesilahust, nii et bakterid lõhustavad süsivesinikud biogaasiks e metaaniks.