Maria Sibylla Merian

Maria Sibylla Merian (autoportree)

Maria Sibylla Merian (2. aprill 1647 Frankfurt – 13. jaanuar 1717 Amsterdam) oli saksa loodusteadlane ja illustraator, kes uuris taimi ja putukaid ning tegi neist detailseid joonistusi. Tema üksikasjalised vaatlused ja märkmed liblikate moondest andsid suure panuse entomoloogiasse.

Maria sündis Šveitsi päritolu kirjastaja ja graveerija Matthäus Meriani peres. Kui Maria oli kolmeaastane, suri tema isa. Aasta hiljem abiellus ema kunstniku Jacob Marelliga, kes õpetas Mariale joonistamist ja maalimist. 13-aastaselt joonistas Maria esimesed pildid putukatest ja taimedest, mis ta oli kätte saanud ja korjanud. Kõigepealt hakkas ta uurima siidiusse, veendus, et ussidest kasvavad ilusad liblikad, ja et ka teised röövikud muutuvad kenadeks liblikateks.

Aastal 1665 abiellus ta kasuisa õpipoisi Johann Andreas Graffiga. Neil sündis kaks tütart: Johanna Helena (1668) ja Doroteha Henriette (1678).

Aastal 1670 kolis perekond Nürnbergi, kus Maria asutas tikkimis- ja maalimiskooli. 1675–1679 avaldas ta raamatu "Blumenbuch" ("Lilleraamat"), kus oli joonistatud tikkimisnäidiseid. Aastal 1683 ilmus temalt "Der Raupen wunderbare Verwandlung" ("Tõukude imepärane moone"), kuhu ta oli kokku kogunud oma kahekümne aasta joonistused ja eskiisid.

Aastal 1681 siirdus abielupaar tagasi Frankfurti. 1685. aastal jättis Maria oma mehe maha. 1690 suri Maria ema ja Maria siirdus Hollandisse. Nad ühinesid labadistidega, kelle usulised vaated nõuavad tsölibaati. 1692. aastal lahutas Johann Andreas Graff abielu ametlikult.

Joonistus, kus on kujutatud liblikate metamorfoosi ehk moonet, 1705

Merian töötas taimejoonistajana. Ta avaldas kolm kogumikku taimegravüüridega, vastavalt 1675, 1677 ja 1680. Pärastpoole uuris ta putukaid, pidades ja jälgides elus isendeid, ning joonistas putukate moonet. Tema ajal oli ebatavaline, et keegi tunneks huvi putukate vastu, mida üldiselt peeti kuradi loominguks. Seetõttu oli putukate moone suuresti tundmatu. Merian kirjeldas 186 putukaliigi elutsüklit, kogudes tõendeid, mis käisid vastu tol ajal levinud arvamusele, et need elajad sigivad muda seest. Kuigi õpetlased teadsid rööviku moondest liblikaks, oli see tavalistele inimestele suuresti tundmatu.

Meriani teadustööd said kõrgseltskonnas üsna populaarseteks, kuid teadusringkonnad ei pööranud neile tähelepanu, sest Merian ei avaldanud oma töid ladina keeles.

Koos tütrega reisis ta Surinami, kus tegid taimevaatlusi ja joonistusi. Tol ajal oli ebatavaline, et keegi, seda enam naine, sõidab kolooniasse, et seal töötada, putukaid otsida ja kollektsioneerida. Teaduslikud ekspeditsioonid üldse olid tollal peaaegu tundmatud.

Surinamis avastas Meriam hulga tollal tundmatuid taimi ja putukaid. Ta õppis oma leide tundma, klassifitseeris neid ja kirjeldas üksikasjalikult. Tema liblikate liigitus käibib tänapäevani. Ta kogus ka indiaanlaste taime- ja loomanimetusi, sest eurooplastel nende kohta oma nimetus sageli puudus, ja kirjeldas, kuidas indiaanlased taimi kasutavad. Ta joonistas muidki loomi, näiteks madusid, ämblikke ja iguaane. Ta andis nime linnutapikule, kujutades seda oma joonisel koos äsjapüütud linnuga, aga tänapäevani pole teada ainsatki juhtu, kus linnutapik oleks tegelikult linnu püüdnud.

1701 sundis malaaria Meriami Hollandisse naasma. 1705 avaldas ta raamatu "Metamorphosis insectorum Surinamensium" ("Surinami putukate moone"). Oma kollektsiooni müüs ta maha.

1715 elas ta üle rabanduse, mis jättis ta osalt halvatuks. Hiljem on ta registris kirjas kerjusena. Ta suri 13. jaanuaril 1717 ning tütar Dorothea avaldas pärast seda ema viimase teose "Erucarum Ortus Alimentum et Paradoxa Metamorphosis".

Maria Sibylla Meriani auks on nimetatud 6 taime, 2 lutikat ja 9 liblikat.