Ohverdamine
Ohverdamine on rituaalne tegevus, kus pakutakse jumalatele kingitusi, et vastutasuks saada õnnestumist erinevates tegevustes. Tavakeeles kasutatakse sõna "ohverdama" ka tähistamaks isetut teguviisi teiste heaks.
Eesti rahvausund
Eestis oli väga tähtis oli ohverdamine majavaimule, muidu muutus tema heameelsed teod hoopis vastupidiseks ning perele negatiivseks. Ohverdamine leidis alati aset pühade paikade juures. Tavalisemad ohvrianded olid erinevad toiduained, näiteks putru, leiba, piima, võid, õlut jm. On aga teada, et vahest kasutati ka vereohvreid, kui majavaimule tapeti mõni väiksem loom (kukk, kana). Sageli olid ohvrianded esik- ehk uudseohvrid. Kombeks oli nimelt, et talupoeg alati andis talu kaitsvale üleloomulikule olevusele esimese "uudseosa" igast karja- või põllusaagist. Seda tänuks hea saagi eest ning ühtlasi sooviga edaspidiseks taluõnneks igas toimingus. Uudseosa ohverdamine oli ka tavaline teiste haldjate/vaimude suhtes.
Veejumal lubab ohvriannetaga inimestel suuri kalu püüda, päästab neid tormidest ega kisu nende püügiriistu katki. Peipsi ja Pihkva järve ühtumiskohast on teada üks huvitav ning ülejäänud Eestist erinev ohver, nimelt hobuseohver. Hobuse ohverdamine toimus nii, et tema kaela pandi kaks vana veskikivi, viidi teda järve keskele ning visati sisse. Kui kunagi juhtus, et hobune ära ei uppunud, oli see näide, et veejumal ei võtnud ohvrit vastu. Kui hobune ära uppus, oli see aga näide, et veejumal ohvri vastu võttis, ning lubas rahvale kalaõnne.