Codex Iustinianus

"Codex Iustinianus" (eesti k "Justinianuse koodeks") on üks Rooma õiguse kogu "Corpus iuris civilise" (CIC) osadest. "Corpus iuris civilis" koostati Ida-Rooma keisri Justinianus I käsul ja see koosneb ametlikult kolmest raamatust, milleks on veel "Digesta" (eesti k "Digestid") ja "Institutiones" (eesti k "Institutsioonid"). Neljas osa "Novellae constitutiones" (eesti k "Uued konstitutsioonid") koostati mitteametlikult pärast Justinianus I surma ning tänapäeval peetakse seda samuti "Corpus iuris civilise" osaks. Uue koodeksi loomise mõte oli koondada kõik varasemate keisrite välja antud seadused (ld constitutiones) ja mainekate Rooma õigusteadlaste autoriteetsed uurimused ning kommentaarid kokku ühte ajakohastatud kogusse.^[1]

Tekkelugu

Pärast keiser Justinus I surma tuli võimule Justinianus I, kellele pärandatud Rooma keisririik oli kaotanud suure osa endisest territooriumist ja võimsusest, võrreldes hiilgeaegade Rooma riigiga. Justinianus I võimule tuleku ajaks olid endised Lääne-Rooma keisririigi alad, sh Apenniini poolsaar, germaanlaste võimu alla liikunud.

Justinianus I veendus võimule tulles, et kehtiv õiguskord vajab suuri muudatusi. Lisaks tema usk ja tihedad sidemed kirikuga kinnitasid tema sisemist veendumust, et Jumal soosib valitsejaid, kes juhivad targalt ja vooruslikult. 528. aastal andis ta käsu luua seadustekogu, mis oleks riigis tähtsaim õiguse allikas.^[2] Koodeksi loomisel võeti aluseks kõik seni käibel olnud seadused ja varem koostatud seadustekogud eelnevatest katsetest luua üleüldist kodifikatsiooni ("Codex Gregorianus" ja "Codex Theodosianus"). Uue seaduskogu loomisel sooviti välja jätta kõik kehtivuse ja aktuaalsuse kaotanud ning omavahel konfliktsed õigusaktid. Esialgne Justinianuse koodeks koostati kõigest 14 kuuga ja sai nimeks "Codex Vetus", ent kahjuks on säilinud vaid hilisem parandatud ja täiendatud versioon, mida teatakse "Codex Iustinianusena".

Koodeks oli oluline abivahend nii riigiametnikele, kohtunikele kui ka kohtu advokaatidele üle terve endise Ida-Rooma, tollase Bütsantsi.

Sisu

"Codex Iustiniani" oli CIC esimene ilmunud osa ning sätestas põhilise osa seadustest, kodanike õigustest ja kohustustest.

"Codex Iustinianus" ehk konstitutsioonide koodeks (ld k Codex constitutionum) kirjutati seaduse kogumise eesmärgil 529. aastal pKr. Koodeksi eesmärk oli koguda kokku tähtsamad kehtivad seadused ja tavad ning süstematiseerida need ühtseks seadusallikaks. Seadustekste üritati koguda ka varem, ent varasemad ettevõtmised ei olnud niivõrd edukad. Keiser Justinianus valis välja 528. aastal kümme meest, kelle ülesandeks oli koondada kokku seadused ning luua neist ühtne ja loogiline süsteem, praakides välja seadusnormid, mis olid vananenud ja üksteise suhtes vastuolulised.^[3]

Kümnemehelise komisjoni tööd juhtisid endine konsul Johannes Kapadooklane ja jurist Tribonianus ^[4], kellest hiljem sai CIC teiste osade redigeerija. Komisjon kogus kokku ja süstematiseeris õigusnormid 14 kuuga ning 529. aasta kevadel anti välja esimene "Codex Iustinianus". Koodeks ilmus ladinakeelsena ja esialgu oli selle tõlkimine teistesse keeltesse keelatud, kuna keiser Justinianus I kartis, et tõlkimisel võib normide tähendus muutuda või tekkida kahetitõlgendatavused. Kõik tõlked pidid kattuma algse seadustekstiga.^[5]

Koodeks ei koondanud aga kogu õigust ja selle kõrvale hakkasid paralleelselt tekkima mainekate Rooma juristide arvamused. Justinianus püüdis tuua olukorda selgust, andes välja uusi seadusi^[6] ning otsuseid, ent paratamatult tekkisid vastuolud "Codex Iustinianusega", kuna viimases puudusid hilisemad seaduste redaktsioonid. Uued muudatused said pealkirjaks "50 otsust" (ld k quinquagnita decisiones) ^[7] 529. aastal ilmunud esmatrükist on säilinud vaid üks papüüruseleht, millel on kirjas sisukord. Parandatud trükk anti välja 534. aasta lõpus, mis koosnes 12 raamatust.

Koodeks, mille kohta on andmeid, sisaldab 4600 sätet, alates Hadrianuse valitsemisajast kuni Justinianus I võimuni.

I raamat käsitleb kirikuõigust, õiguse üleüldisi allikaid ja defineerib kõrgemate võimukandjate funktsioonid ja ülesanded, II–VIII raamat on eraõiguse päralt, IX raamat on karistusõiguse normide kogumik, X–XII raamat on haldusõigusega seotud.^[8]

Justinianuse ajal pandi kirja kolm raamatut ja viimane, neljas osa koostati mitteametlikult pärast keiser Justinianus I surma ning algselt seda ei peetud CIC osaks. Pealkirja "Corpus iuris civilis" / "Corpus juris civilis" võttis esimest korda kasutusele prantsuse jurist Dionysius Gothofredus aastal 1853.^[9]

Hilisem areng

Pärast keiser Justinianuse surma vähenes ka tema tööde tähtsus. Bütsantsis võeti laialdaselt kasutusele kreeka keel ja tõlgete käigus kohandati ka "Corpus iuris civilist", sealhulgas lühendati Justinianuse koodeksit. Kohandamise käigus tõlgiti vaid seda, mida peeti oluliseks, näiteks sellise redigeerimise käigus kadus pühalikuks peetud "Codex Vetus", mida oli keelatud kommenteerida.

Hilisem Bütsantsi valitseja Leo VI (886–912) oli üks tähtsamaid Justinianuse seaduste kogujaid ning ta üritas kohandada Justinianus I aegseid seadusi kehtivate seadustega. Lisaks õnnestus tal taastada osa endisest Bütsantsi hiilgusest, vallutades tagasi Lõuna-Hispaania ja valdava osa Itaaliast. Peale tema surma langes enamik Lääne-Euroopast eri germaani rahvaste võimu alla ning eelnimetatud aladel tekkinud uus õigus oli segu "Codex Theodosianuse" seadustest ning germaani traditsioonidest. Justinianuse seadused vajusid mõneks sajandiks unustusse.^[10]

11. sajandi keskpaigaks oli aga Lääne-Euroopa valmis Justinianuse õiguse taassünniks. Selle ajastu haritlased keskendusid Vana-Rooma õiguse uurimisele, kogumisele ning osalisele levitamisele. Rooma õiguse levitamine oli peamiselt Püha-Rooma impeeriumi ja katoliku kiriku huvides. Tollel ajastul kehtinud õiguses olid lüngad, mida loodeti täita analüüsides ning rakendades Justinianus I ajal kehtinud õigusnorme.^[11]

Sel ajalooetapil tekkis Irneriuse koolkond, kes lõid Justinianuse seadustekogu põhjal uue õiguskorra, mis asendas tol ajal prevaleerinud aadlite õiguse. Irneriuse koolkonnast arenesid välja glossaatorid, kelle hinnangul oli "Corpus iuris civilis" täielik ja eeskujulik seaduste kogum. Selle tervikut uuesti kirja pannes lõid nad teose "Glossa ordinaria", millest sai hilisem põhiline ajalooallikas Rooma õiguse kohta keskajal. "Glossa ordinaria" avaldas ise tohutut mõju õiguse arengule ning see kujundas Euroopas kehtinud õigust Rooma vaimus ümber.^[12]

"Justinianuse koodeks" on praegu kehtiva õiguse üks alustaladest, eristades olulisemad õigusvaldkonnad, näiteks era-, haldus- ja riigiõiguse. See on üks väheseid tänapäevani hästi säilinud Rooma õigusallikatest, samuti on tegu olulise tööriistaga ajaloolastele ja õigusteadlastele. Koodeks näitab ilmekalt, kuivõrd arenenud oli Vana-Roomas kehtinud õigussüsteem.

Esimesed tõlked ladina ja kreeka keelest avaldati alles 20. sajandil. Ladina keel on tänini õiguses tähtsal kohal, see on laialt kasutatud ja õiguse paremaks mõistmiseks pöördutakse tihti tagasi Rooma õigusallikate juurde.^[13]

Viited

↑ Tony Honoré, Oxford Classical Dictionary. Edited by Simon Hornblower and Antony Spawforth. 3rd rev. ed. Oxford and New York: Oxford University Press, 2003
↑ Andrew Louth, Justinian and His Legacy, in The Cambridge History of the Byzantine Empire c. 500–1492 99, 107 (Jonathan Shepard ed., 2008)
↑ Jolowicz, H. F.; Nicholas, Barry (October 26, 1972), A Historical Introduction to the Study of Roman Law, CUP Archive lk 479
↑ https://web.archive.org/web/20080120062256/http://www.worldwideschool.org/library/books/hst/roman/TheDeclineandFallofTheRomanEmpire-4/chap26.html
↑ Analysis of M. Ortolan's Institutes of Justinian : including the history and generalization of Roman Law by Mears, T. Lambert (Thomas Lambert), 1839–1918; Ortolan, J.-L.-E. (Joseph-Louis-Elzéar), 1802–1873. Explication historique des Instituts de l'empereur Justinien; Ortolan, J.-L.-E. (Joseph-Louis-Elzéar), 1802–1873. Histoire de la législation romaine et généralisation du droit Publication date 1876 Publisher London : Stevens and Sons, lk 58
↑ Fred Dingedly, The Corpus Juris Civilis: A Guide to Its History and Use, 2016, lk 15
↑ Fred Dingedly, The Corpus Juris Civilis: A Guide to Its History and Use, 2016, lk 12
↑ E. Ilus, "Rooma eraõiguse allikad", Penikoorem, 2005, lk 47
↑ Kunkel, W. An Introduction to Roman Legal and Constitutional History. Oxford 1966 (translated into English by J.M. Kelly), p. 157, n. 2
↑ Jolowicz & Nicholas, supra note 45, at 500–03. In an extra twist of the knife to the Latinate Justinian and Tribonian, the Basilica used Greek translations of the Digest, Codex, and Institutes for its excerpts. Id.
↑ Paul Vinogradoff, Roman Law in Medieval Europe 56–61 (Wm. W. Gaunt & Sons. 1994) (originally published with new introduction 1968); du Plessis, supra note 4, at § 11.2.2.1; Thomas Glyn Watkin, An Historical Introduction to Modern Civil Law 81-83 (1999); Peter Stein, Roman Law in European History 44 (1999)
↑ Dondorp & Schrage, supra note 101, at 21–22
↑ "The Justinian Code and Its Influence". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2018. Vaadatud 7. märtsil 2018.

Välislingid

Ladinakeelne "Codex Iustinianus"

[1] Tony Honoré, Oxford Classical Dictionary. Edited by Simon Hornblower and Antony Spawforth. 3rd rev. ed. Oxford and New York: Oxford University Press, 2003

[2] Andrew Louth, Justinian and His Legacy, in The Cambridge History of the Byzantine Empire c. 500–1492 99, 107 (Jonathan Shepard ed., 2008)

[3] Jolowicz, H. F.; Nicholas, Barry (October 26, 1972), A Historical Introduction to the Study of Roman Law, CUP Archive lk 479

[4] ttps://web.archive.org/web/20080120062256/http://www.worldwideschool.org/library/books/hst/roman/TheDeclineandFallofTheRomanEmpire-4/chap26.html

[5] Analysis of M. Ortolan's Institutes of Justinian : including the history and generalization of Roman Law by Mears, T. Lambert (Thomas Lambert), 1839–1918; Ortolan, J.-L.-E. (Joseph-Louis-Elzéar), 1802–1873. Explication historique des Instituts de l'empereur Justinien; Ortolan, J.-L.-E. (Joseph-Louis-Elzéar), 1802–1873. Histoire de la législation romaine et généralisation du droit Publication date 1876 Publisher London : Stevens and Sons, lk 58

[6] Fred Dingedly, The Corpus Juris Civilis: A Guide to Its History and Use, 2016, lk 15

[7] Fred Dingedly, The Corpus Juris Civilis: A Guide to Its History and Use, 2016, lk 12

[8] E. Ilus, "Rooma eraõiguse allikad", Penikoorem, 2005, lk 47

[9] Kunkel, W. An Introduction to Roman Legal and Constitutional History. Oxford 1966 (translated into English by J.M. Kelly), p. 157, n. 2

[10] Jolowicz & Nicholas, supra note 45, at 500–03. In an extra twist of the knife to the Latinate Justinian and Tribonian, the Basilica used Greek translations of the Digest, Codex, and Institutes for its excerpts. Id.

[11] Paul Vinogradoff, Roman Law in Medieval Europe 56–61 (Wm. W. Gaunt & Sons. 1994) (originally published with new introduction 1968); du Plessis, supra note 4, at § 11.2.2.1; Thomas Glyn Watkin, An Historical Introduction to Modern Civil Law 81-83 (1999); Peter Stein, Roman Law in European History 44 (1999)

[12] Dondorp & Schrage, supra note 101, at 21–22

[13] "The Justinian Code and Its Influence". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2018. Vaadatud 7. märtsil 2018.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]