Koolivägivald

Koolivägivald on igasugune soovimatu rünnak koolis (ka ülikoolis) või selle ümbruses, mis on suunatud õpilaste, üliõpilaste või õpetajate vastu ja põhjustab ohvrile vigastusi, kestvat ängi ja hirmu võimalike uute rünnakute ees tulevikus või ka surma. Koolivägivald võib esineda mitmel kujul: see võib olla füüsiline, verbaalne, sotsiaalne või psühholoogiline või ka surmav koolivägivald (inglise keeles lethal school violence).

Koolivägivalla kokkuleppelised definitsioonid puuduvad, kuid uuringute ja statistika tarbeks võidakse selle kirjeldust vahel vajalikuks ära tuua. Koolivägivalla dimensioonideks on:

1. koolivägivald kui vägivallaohvri isiklik kogemus – koolivägivalla juhtumid (rünnakud, aktid) on iga vägivalla ohvri jaoks tihti isiklikud üleelamised ja nende toimemehhanisme indiviidile, nagu läbielamise intensiivsus ja kestus jm, ei ole võimalik antud artikli raames reastada;
2. koolivägivalda võib vaadelda kogu ühiskonna eetilise ja sotsiaalse probleemina – koolivägivalla määratlused võivad eri riikides küll erineda, kuid sellele vaatamata on mitmed riigid on deklareeritud täielikku sallimatust nii koolivägivalla ohvrite kallal vägivalla tarvitamise kui ka vägivalla kui vägivallaprobleemide lahendamise meetodi suhtes ja mitmes riigis peetakse probleemi oluliseks sotsiaalseks probleemiks;
3. koolivägivald kui tõsine õigusrikkumine – nagu iga teinegi isikuvastane kuritegu on see vägivald, kuna vägivallaaktid (nii psühholoogilised kui füüsilised) võivad ohustada laste heaolu ja põhjustada ohvritele hulgaliselt psüühilisi või terviseprobleeme aga ka varalist kahju;
4. koolivägivald kui uurimisülesanne – eri teadusharude teadlaste ja praktikute tehtud uuringud ja katsed, selgitamaks välja koolielus ette tulevaid koolivägivalla ilminguid, nende võimalikke põhjuseid, tagajärgi aga ka nende ennetamise viise ja muidugi sellega seotud statistilisi analüüse ja näitajaid.

Mitmesuguseid tavakonflikte ja nende omavahelisi lahendamispüüdlusi end võrdsena tajuvate õpilaste vahel ei loeta kiusamiskäitumiseks koolis.

Suurem oht sattuda koolivägivalla ohvriks on uutel õpilastel, lastel, kellel on tervisega probleeme (näiteks kannavad prille, ei kuule hästi või on teistest paksemad); neil, kes õpivad väga hästi (või ka väga halvasti), aga kes on füüsiliselt ja psüühiliselt teistest nõrgemad; lapsed, kes erinevad teistest välimuse või käitumise poolest.

Agressiivse ja negatiivse käitumisega tegelevad sageli need koolilapsed, keda ennast on vägivaldselt koheldud kas kodus, lasteaias või koolis. Samuti lapsed, kes tahavad ennast näidata ja teiste silmis populaarsust võita, kuid nad pole võimelised seda õppimise ega muude oskustega peale vägivalla saavutama. Tavaliselt on nad keskmise või alla keskmise õppeedukusega lapsed. Osadel kiusajatel on ka omal hirm, et keegi hakkab neid endid kiusama.

Tihtipeale kiusatakse kaasõpilast koos teistega, kartes teistest erineda. Bergeni uuringu kohaselt oli ligi 40% kiusamisjuhtumeist õpilaseks-kiusajaks siiski üks õpilane.

Koolikiusamine

Kiusamiskäitumine koolis

Koolikiusamine on koolivägivalla liik, mis võib avalduda kas füüsilise, verbaalse, sotsiaalse või psüühilise kiusamisena/vägivallana ja on agressiivne koolikäitumine, mida saab seostada koolis tekkinud ja olevate koolisuhetega.

Kuigi koolikiusamise definitsioonis pole eri maade uurijad kokkuleppele jõudnud ja käibel on samaaegselt mitmeid definitsioone, mille konkreetne sisu sõltub kindla riigi eripäradest, on mitmed uurijad üksmeelel, et koolikiusamine on järjepidev klassi- või koolikaaslaste vaheline otsene näost-näkku või ka multimeedia vahendusel (küberkiusamine) toimuv negatiivne käitumine, mille iseloomustavaks teguriks on jõudude tasakaalutus eesmärgiga koolivägivalla ohvrile kas piinlikkust, valu või ebamugavust põhjustada või nende normaalset läbikäimist klassikaaslastega takistada.

Koolikiusamise osapoolteks võivad olla nii õpilased (õpilane-kiusaja, õpilane-kiusatav, õpilane-pealtvaataja jt), õpetajad kui ka teised koolitööga seotud inimesed. Koolikiusamine ei pruugi alati toimuda vaid koolis või kooliterritooriumil. See võib toimuda ka kooliteel, koolibussis, huviringis, kooli poolt korraldatud väljasõitudel, teatrikülastustel, interneti või mobiiltelefoni teel jne.

Lapse staatuses inimest, kes teisi jätkuvalt kiusab (ühekordset kiusamisakti võidakse mitmes riigis koolikiusamiseks mitte lugeda) võidakse nimetada kiusajaks (täiskasvanuna pigem vägivallatsejaks) ja tema ebaeetilise käitumise osaliseks saavat last kiusatavaks ehk ohvriks. Vältimaks laste negatiivset märgistamist võidakse intsidenti nimetada kiusamiskäitumiseks.

Koolikiusamine ei piirdu üksnes lapse- ja noorukieaga. Kiusamise kui valdavalt hälbiva käitumise osapoolteks võivad olla ka üliõpilased, st kiusamine on uurijate arvates tavaline ka kõrgkoolides. Ühest Jyväskylä ülikooli uurimusest selgub, et tuhanded üliõpilased on seda suhteliselt palju kogenud ja kõige tüüpilisem on seejuures grupist eraldamine.

Pole selge, kas personalivahelist ebaeetilist käitumist ülikoolis, kiusamise näol, pidada töö- või koolikiusamiseks.

Koolikiusamine on näiteks: alandamine, mõnitamine, narrimine, norimine, hirmutamine, ähvardamine, solvamine, ignoreerimine, grupist väljaarvamine, grimassitamine, löömine, peksmine, tõukamine, tutistamine, küünistamine, liikumise takistamine ja kinnihoidmine, eraldamine lukustatud ruumi, laimujuttude, piinlike piltide ja videote levitamine, ebameeldivust tekitavate toitude sööma sundimine, sularaha ja asjade väljapressimine, äravõtmine või lõhkumine, muu tegevus, mis põhjustab piinlikkust, valu ja ebamugavust ja takistab õpilasel õppimist.

Koolikisamise hulka võidakse arvata ka kaaslas(t)ele keelatud mängude, filmide, kirjanduse ja ainete (tubaka, alkoholi ja psühhotroopse toimega narkootiliste ainete või keelatud ravimite) müüma ja tarbima sundimine jm.

Täpseid kokkulepitud klassifikatsioone ei tunta, tavaliselt eristatakse füüsilist, verbaalset, psühholoogilist ja küberkiusamist.

Küberkiusamine leiab aset, kui lapsed või noored piinavad, haavavad, alandavad, ahistavad, norivad, häbistavad, ähvardavad või märgistavad teisi lapsi, kasutades e-kirju, sõnumeid, jututubasid, mobiiltelefone, muid sotsiaalmeedia kanaleid või muud tehnoloogiat.

Kui selliste tegevuste osatäitjad on täiskasvanud, nimetatakse seda küberahistamiseks või küberjälitamiseks.

Füüsiline koolikiusamine

Füüsiline (kooli)kiusamine on eesmärgipärane agressiivne inimtegevus ja füüsilise väärkohtlemise vorm, millel eristatakse mitmeid osapooli ja tegureid. Kui osapoolteks on koolilapsed, nii klassi- kui koolikaaslased, siis on teatavate tunnuste korral tegu eakaaslastepoolse väärkohtlemisega ehk õpilaste vägivaldsusega, mis võib avalduda järgmiste käitumisaktidena:

• kakluste korraldamine
• kaaslastel e igasuguse kehavigastuse tekitamine
• kaaslaste löömine käe, jala või mingi esemega
• kaaslaste peksmine, sh mingi esemega peksmine
• kaaslaste tõukamine, lükkamine;
• kaaslaste mingi esemega viskamine
• kaaslastest kinni haaramine, raputamine, väänamine
• kaaslas(t)e juustest tirimine
• kaaslas(t)e kriimustamine, näpistamine, küünistamine
• kaaslas(t)e hammustamine
• kaaslas(t)e kinnihoidmine, kinnisidumine, luku taha panek
• kaaslas(t)e kägistamine, lämmatamine
• kaaslas(t)e põletamine
• kaaslas(t)e uputamine
• kaaslas(t)el külm- või tulirelva kasutamine
• kaaslas(t)e lemmiklooma julm kohtlemine, isegi tapmine
• kaaslas(t)e füüsiline karistamine
• kaaslas(t)e seksuaalne ahistamine ja ründamine.

Verbaalne koolikiusamine

Verbaalsel koolikiusamisel on osade uurijate arvates teatav edumaa tüdrukutel poiste ees, kes on loovamad just füüsilises kiusamiskäitumises. Verbaalne kiusamine on sõimamine, narrimine, ähvardamine, väljapressimine, ahvimine ja kommenteerimine, pilkamine, kuulujuttude levitamine.

Sotsiaalne koolikiusamine

Sotsiaalne koolikiusamine ja vägivald võivad sageli märkamatuks jääda või ei oska vanemad, koolitöötajad selle avaldumisvormidele piisavalt tähelepanu pöörata ja sekkuda või on neid viise raskem tõendada, selleks on ignoreerimine, põlastamine, asjade peitmine, rikkumine või varastamine, kuulujuttude ja valede levitamine, rühmast välja tõrjumine, inetute sõnumite edastamine, alandamine jm.

Sotsiaalne koolikiusamise sihtmärgiks on mitmete uurijate arvates inimlaste sotsiaalsuse ja kuuluvusvajaduse väljakujunemise pärssimine ja/või selle tahtlik rikkumine.

Kiusajad võivad tahtlikult manipuleerida või rikkuda ohvriks valitu klassis/koolis tekkinud sõprussuhteid.

Psühholoogiline koolikiusamine

Psühholoogilisel koolikiusamisel on kattuvusi sotsiaalse koolikiusamise liikidega: osad uurijad liigitavad siia suhetega manipuleerimise, kuulujuttude levitamise, kurjade pilkude heitmise ja jälitamise.Need kes kiusavad siis nemad tahavad lihtsalt tähelepanu.

Surmav koolivägivald

Surmava koolivägivalla (inglise keeles lethal school violence) all võidakse mitmesuguste uuringute raames pidada inimese surma põhjustanud vägivallategusid, mille toimepanijateks koolis on kooliõpilased. Siia hulka võidakse liigitada koolitulistamised ja -pussitamised.

Surmav koolivägivald avaldab sellise vägivalla tunnistajaks olijatele või selles koolis õppivatele õpilastele ja õpetavatele õpetajatele rõhuvat hirmu ja ängistust ning sellele võivad järgneda posttraumaatilise stressi ilmingud.

Esimene tänapäevases mõistes teadaolev koolitulistamine toimus 1850. aastal Rocky Hilli koolimajas, kus 19-aastane õppur lasi maha endast aasta noorema õpetaja.

Kiusamisprotsessis osalejad

Kooli- või klassikaaslasi, kes eri põhjustel mitmeid ebaeetilisi või isikuvastaseid tegusid toime panevad, võidakse nimetada kiusajateks, ja neid, kelle suhtes isikuvastaseid tegusid toime pannakse, võidakse nimetada koolivägivalla ohvriteks (ka kiusatud õpilasteks).

Kui valdavalt seostatakse koolikiusamisega kiusatuid ja kiusajaid, siis tegelikult osaleb kiusamisolukorras ka teisi õpilasi ja tegu pole üks ühele toimingutega. Sageli on tegu grupiviisilise vägivallaga, millesse võivad osatäitjateks sattuda täiesti tavalised õpilased. Lisaks ohvritele ja kiusajatele on ka kiusajate abilisi ja toetajaid, ohvri kaitsjaid ja kõrvalseisjaid. Salmivalli (2003) uuringu kohaselt on kiusamisprotsessi rollid 10–15-aastaste laste ja noorte vanuserühmas järgmised: kiusatu (korduvalt kiusatud laps), kiusaja (aktiivne, algataja, kiusamise primus motor), abistaja (läheb kiusamisega kaasa, aitab kiusajat), õhutaja (tuleb vaatama, naerab, julgustab kiusajat), kaitsja (asetub kiusatu poolele ja toetab teda, püüab teised panna kiusamist lõpetama), vaikiv aktsepteerija (tõmbub kõrvale, teeb näo, et ei märkagi kiusamist).

Kui vägivallateo lapse suhtes paneb koolis toime õpetaja/või lapsevanem ehk täiskasvanu (neid võidakse väärkohtlejaks nimetada) siis on laps (vägivalla ohver) ja tegu võib-olla lastevastase vägivallaga.

Kiusajate kiusamistegevus Eesti koolides (2015)

2015. aastal avaldatud koolikiusamise anonüümse veebipõhise küsitlus-uuringu kohaselt olid kiusajate kaasõpilaste kiusamise viisid alljärgnevad:

Kiusajate kaasõpilaste kiusamise viisid

Kaasõpilaste kiusamisviisid	Kokku, %	Poisid, %	Tüdrukud, %
naersin tema/nende üle või naeruvääristasin teda/neid	52,3	50,40	56,30
narrisin homofoobsete sõnade või liigutustega ("homo", "lesbi", imiteerisin samasooliste suguühet jms)	16,6	16,3	17,2
narrisin või halvustasin tema/nende välimust	28,0	20,9	42,2
narrisin, kuna kaasõpilane oli liiga mehelik/naiselik	14,0	11,6	18,8
narrisin õppeedukuse või vaimsete võimete tõttu	23,3	24,0	21,9
narrisin või halvustasin sotsiaalmajanduslikel põhjustel (rikas, vaene)	3,1	1,6	6,3
narrisin või halvustasin päritolupere tõttu (rahvus, vanemate välimus, amet jms)	8,3	5,4	14,1
narrisin mõnel muul põhjusel	25,9	25,6	26,6
jätsin tema/nemad grupist meelega välja või tõrjusin teda/neid	17,1	16,3	18,8
levitasin kuulujutte	11,4	9,3	15,6
lõin teda/neid	15,0	15,5	14,1
tõukasin teda/neid	26,9	31,8	17,2
võtsin temalt/ neilt ära raha või isiklikke esemeid	4,7	3,1	7,8
ähvardasin	10,9	12,4	7,8
sundisin tegema asju, mida tema/nad teha ei tahtnud	4,7	3,1	7,8
saatsin õelaid, haiget tegevaid sõnumeid või e-kirju	3,1	1,6	6,3
tegin õelaid, haiget tegevaid sotsiaalmeediapostitusi	2,6	0,8	6,3
tegin õelaid, haiget tegevaid telefonikõnesid	3,1	1,6	6,3

Eesti koolides

Lastekaitse Liidu poolt põhikoolides 2001. aastal läbi viidud koolivägivalla uuring tõi esile asjaolu, et füüsilise vägivalla kergemaid vorme togimist või tõukamist olid kogenud 46,97% vastanutest, narrimist või pilkamist 39,57% ja asjade äravõtmist või peitmist 34,1% õpilastest. Umbes 16% põhikooli õpilastest aga olid kogenud löömist ja peksmist.

Tallinna Laste Tugikeskuse uuringu andmeil aga võtab kiusamisest osa 40% lastest.

2015. aastal avaldatud koolikiusamise anonüümne veebipõhine küsitlus-uuring, mille viis läbi Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI), eesotsas uurijate Lauraliisa Marki, Merike Sisaski, Joosep Vaikma, Peeter Värniku ja Airi Värnikuga, ajavahemikul 23.03–17.04.2015 koolide poolt määratud kontaktisikute abiga (koolide arvutiklassides) tõi esile kiusamiskogemusega õpilaste kirjeldused koolikiusamise kohta.

Kvantitatiivse uuringu lõpliku valimi moodustasid 2057 5.-9. klassi õpilast.

Fookusgruppides intervjuusid andnud õpilased kirjeldasid koolikiusamist kaasõpilasele vaimse ja/või füüsilise valu tekitamisena ja tõid välja erinevaid kiusamise väljendusvorme nagu näiteks:

• põlgav suhtumine kaasõpilasse, tema üle naermine
• kaasõpilase ignoreerimine,
• kaasõpilase kohta kuulujuttude levitamine,
• raha / isiklike esemete välja pressimine
• kaasõpilase sõimamine, narrimine inetute sõnadega
• kaasõpilase mõnitamine, alandamine
• kogu klassi ässitamine ühe õpilase vastu
• kaasõpilase löömine, peksmine, tõukamine, asjadega (sh toiduga) loopimine
• kaasõpilase kinni hoidmine
• kaasõpilase lukustamine tema tahte vastaselt mõnda ruumi
• isiklike esemete ära võtmine ja lõhkumine.

Ankeetküsimustikus kasutati kogetud kiusamisviiside sageduse välja selgitamiseks mitmeid küsimusi, nii näiteks paluti õpilasel vastata küsimustele "Kas sind on viimase 12 kuu jooksul kiusatud?" ning "Kas sa (üksi või koos teistega) oled viimase 12 kuu jooksul mõnda kaasõpilast kiusanud?" jne.

Kogetud kiusamisviisid viimase 12 kuu jooksul kiusatud õpilaste hulgas

Kogetud kiusamisviis	Kokku, %	Poisid, %	Tüdrukud, %
minu üle on naerdud / mind on naeruvääristatud	62,3	65,2	59,4
mind on narritud homofoobsete sõnade või liigutustega ("homo", "lesbi", imiteeritud samasooliste suguühet jms)	21,8	25,1	18,3
mind on narritud või halvustatud minu välimuse tõttu	40,8	34,8	46,7
mind on narritud, kuna mind ei peeta piisavalt mehelikuks/naiselikuks	13,0	17,1	9,1
mind on narritud õppeedukuse või vaimsete võimete tõttu	21,0	21,4	20,3
mind on narritud või halvustatud sotsiaalmajanduslikel põhjustel (rikas, vaene)	9,9	13,4	6,6
mind on narritud või halvustatud päritolupere tõttu (rahvus, vanemate välimus, amet jms)	8,1	8,6	7,6
mind on narritud mõnel muul põhjusel	33,5	31,6	35,5
mind on grupist välja jäetud või grupist tõrjutud	34,8	36,4	33,5
minu kohta on levitatud kuulujutte	40,8	31,0	48,7
mind on löödud	26,0	38,0	14,7
mind on tõugatud	35,3	50,3	21,3
minult on raha või isiklikke esemeid ära võetud	9,4	9,6	9,1
mind on ähvardatud	20,5	21,9	19,3
mind on sunnitud tegema asju, mida ma teha ei tahtnud	9,9	12,3	7,6
mulle on saadetud õelaid, haiget tegevaid sõnumeid või e-kirju	11,7	9,1	14,2
minu kohta on tehtud õelaid, haiget tegevaid sotsiaalmeediapostitusi	5,7	4,3	7,1
mulle on tehtud õelaid, haiget tegevaid telefonikõnesid	5,5	4,8	6,1

Kiusamise ohvriks sattumisest teatamine

Kindlad kokkulepped ja protseduurid alaealise lapse või ka üliõpilase kiusamise ohvriks sattumise teatamise kohta puuduvad. Arvatakse, et kõikidest juhtumitest peaks laps kodus vanemaid teavitama, või kui see pole võimalik, siis mõnda teist täiskasvanud inimest, keda ta usaldab.

ERSI (2015) koolikiusamise uuringu kohaselt Eesti koolide õpilaste näitel rääkis kiusamisjuhtumist mõnele teisele isikule 59% õpilastest, kõige sagedamini räägiti vanematele (72%) ja sõbrale (49%), seejärel õpetajatele (37%) ja õele-vennale (37%).

Viimase 12 kuu jooksul kiusatud õpilastest vaid 20% ütles, et kool oli nende arvates kiusamisele reageerinud.

Alaealiste vägivallakuriteod

Kui ilmneb Eesti Politsei töötajate kaasamise vajadus siis võidakse koolivägivalla intsidenti käsitleda alaealiste poolt ja alaealiste suhtes toime pandud süüteona ja õpilast võidakse kannatajaks (kannatanuks), tegevusetult pealtvaatajaid kaasosalisteks ning vägivallatsejat toimepanijaks või kahtlusaluseks nimetada.

Politsei infosüsteemi andmetel on kehalise vägivalla juhtumid kuriteod.

Kuigi kool on avalik koht, registreeriti 2008. aastal enamik (74%) Eesti koolides toime pandud vägivallajuhtumeid kehalise väärkohtlemisena, seda ilmselt seetõttu, et paljudel juhtumitel puuduvad pealtnägijad ning seetõttu ei tule tegu kvalifitseerida avaliku korra raske rikkumisena. 2008. aasta jooksul toime pandud 579s vägivallakuriteos kuulati kahtlustatavana üle 584 alaealist (kuni 17-aastane toimepanija).

Kiusamise uurimislugu

"Mobbing"

Arvatakse, et termini mobbing võttis esimesena kasutusele Rootsis elav arst dr. Peter Paul Heinemann 1969. aastal.

Tema töötas "bullying" teooria välja isiklike vaatluste põhjal, mille tunnistajaks ta oli ja mis seisnes kohaliku kogukonna vihameelsuses tema mustanahalise kasupoja Davidi suhtes, keda koolis tõrjuti ja kiusati.

Heinemann vaatles loomade käitumist, just mobbing-käitumist, vägivaldset, instinktiivset lindude käitumist, kes ahistasid oma nõrgemat liigikaaslast ja kohandas selle kontseptsiooni rühmaagressiooniks teatud kindla lapse vastu.

Teise uurijate arvates sai Heinemann inspiratsiooni etoloogi Konrad Lorenzi "mob" käitumist kirjeldavatest töödest, kus Lorenz kirjeldas mobbing'ut sellise käitumisaktina kus röövloomad löövad kampa selleks, et peletada suuremad ja tugevamad loomad eemale. Lorenz olevat raamatus kasutanud terminit ka sõjaväes aset leidva vägivallatsemise kohta.

Heinemann sidus selle käitumise rassismiga ja liigitas agressiooniks, tema jaoks oli mobbing 'kõik-ühe vastu' käitumisviis, mille hilisemaks sünonüümiks sai grupivägivald.

Noor Rootsi akadeemik Dan Olweus võttis Heinemanni teooria kaalumisele, kuid jäi eriarvamusele selles osas mis puudutas ideed mobbing'u kui paljalt rühmakäitumise fenomeni kohta.

1978. aastal tõlkis Olweus oma rootsikeelse raamatu inglise keelde "Aggression in the Schools" ja jäi termini bullying juurde.

Norras olid selleks ajaks juba mitme aasta jooksul ajakirjanduses, vanemate ja õpetajate hulgas liikumas arutelud kiusajate/ohvrite lugude kohta, kuid koolijuhid ei olnud nähtavasti selle fenomeniga ametkondlikult tegelenud. 1982. aasta lõpu poole ilmus ajalehtedes lugu kolme 10–14-aastase norra poisi enesetapu kohta Norra põhjaosas, mille põhjuseks peeti suure tõenäosusega raskekujulist eakaaslastepoolset kiusamist. Need lood kruvisid avalikkuses pingeid ja võisid viia üleriigilise kiusamisvastase kampaania läbiviimiseni Norra koolides (1.–9. klassis) 1983. aastal.

Sõna bully oli kasutusel juba 1530. aastal.(Harper, 2008)

Definitsioonid

Olweuse definitsioon:

• 1) Kiusamine leiab aset, kui üks või enam indiviidi on allutatud negatiivsetele toimingutele mitmel korral, pikema ajaperioodi jooksul ühe või enama indiviidi poolt.

Negatiivsete toimingute või negatiivsuse väljendamine on Olweuse arust see, kui keegi tahtlikult tekitab või proovib teisele tekitada kas vigastust või ebamugavust – mida tegelikult peetakse silmas ka agressiivse käitumisena (Olweus 1973b). Negatiivseid tegevusi võidakse viia läbi sõnade abiga (verbaalselt), näiteks ähvardades, mõnitades, kiusates ja nimesid pannes. Negatiivsed on sellised tegevused, kui keegi lööb, lükkab, nügib, näpistab või piirab teist füüsilise kontakti näol.

Negatiivseid tegevusi võib korda saata ka füüsiliste ja verbaalsete juhtumiteta, nägude ja nõmedate žestide tegemine või teise tahtlik grupist väljaarvamine või tema soovidega mittearvestamine.

Kiusamist võib toime panna kas üks inimene-kiusaja või ka terve rühm. Kiusamise sihtmärk võib samuti olla kas üksainus õpilane – ohver, või kogu rühm. Uuringute alusel on valdavalt sihtmärgiks üks õpilane.

Kiusamise alla ei arvata kahe enam-vähem võrdse tugevusega (füüsiline või psüühiline) õpilaste omavahelisi kaklusi. Selleks, et rakendada terminit kiusamine, peab esinema jõudude ebavõrdsus (asümmeetrilised võimusuhted). Õpilasel, keda allutatakse negatiivsetele toimingutele (kiusatakse), on raske kiusajatele vastu siesta, ta võib-olla võimetu end kiusaja(te) vastu kaitsma.

On kasulik eristada 'otsest kiusamist', kui kiusajad ründavad võrdlemisi avalikult ja 'kaudset kiusamist' kui õpilane tahtlikult sotsiaalsesse isolatsiooni jäetakse.

Kiusamise toimed kooliealistel lastel ja noorukitel

Ühe kiusamisakti või ka pikemaajalise koolivägivalla mõju kiusatavate õpilaste heaolule ja tervisele on vähe uuritud.

Ühe 1997.–1998. aasta uurimuse käigus uuriti kiusamise ning füüsiliste ja psüühiliste sümptomite seoseid 28. riigi õpilaste hulgas. Uurimuse meetodiks oli vaatlusuuring (cross-sectional survey) ning uuritavateks olid Euroopa ja Põhja-Ameerika koolide 123 227 õpilast vanuses 11, 13 ja 15 aastat.

Hiljutistes uurimustes on välja pakutud, et lapsepõlves aset leidev kiusamine on mitmesuguste terviseprobleemide väljakujunemisel üks soodustavaid tegureid.

Mõned suuremad terviseprobleemid lastel on seotud vigastustega ja tervistkahjustava käitumise väljakujunemisega. Traagilised vägivallaintsidendid mitme riigi koolides on tõstnud koolivägivalla juhtumid kõrgendatud mureprobleemide hulka kooliõpilaste seas ja jätnud paljud õpilased aastateks kiusamisohvriteks.

Uuringud, millele ligipääs tagatud, on vaatluse alla võtnud kas üksnes mõningad psüühilised tervisemured, nagu depressiivsed sümptomid, psüühikahäired ja enesetapu mõtted, või on vaadeldud üksnes kindlat piirkonda või rahvust, näiteks Inglismaa, Soome, Austraalia, Taani või USA. Kuivõrd neid uuringutulemusi saab üldistada eri kultuurides aset leidvate ja avalduvate füüsiliste ja psüühiliste sümptomitega, eriti väljaspool lääneriike, on käesoleval ajal teadmata.

Tervislik seisund kaardistati õpilaste endi poolt teadaantud 12 sümptomi esinemissageduse lõikes. Kaheksa sümptomi (peavalu, kõhuvalu, seljavalu, halb enesetunne (feeling low), vihatunne (bad temper), närvilisus, raskused magama jäämisel ja peapööritus) teadaantud esinemissagedus jagati kaheks kas iga päeva/rohkem kui korra nädalas/igal nädalal või igal kuul/harva/mitte kunagi. Üksindus (loneliness) liigitati samuti kaheks väga sageli/pigem sageli (very often / rather) või vahetevahel/mitte kunagi (sometimes/ never). Hommikune väsimus (tired in the morning) liigitati kaheks: kord nädalas/rohkem või vähem. Järelejäänud kaks sümptomit 'tunne, et mind ei kaasata' (feeling left out of things) ja 'abitustunne' (feeling helpless) rühmitati kaheks: alati/sageli või vahetevahel/harva/mitte kunagi.

Uuringute arvulistes tulemustes maade lõikes oli küll varieeruvusi, kuid kiusamist tuli ette kõikides uuringusse lülitatud riikide koolide õpilaste hulgas ning rohkelt anti teada, nii poistel kui ka tüdrukutel, 5 ja enama sümptomi esinemist 1 nädala vältel.

Õppimine

Kiusamisohvritel võib esineda hirmu ja depressiooni tõttu õppimisel mitmeid erisusi ja nende kognitiivsed mehhanismid (mälu, tähelepanu, taju ja mõtlemine) ja õpetatu taasmeenutamine võivad aju füsioloogilistest muutustest (kui koolikiusamine on kestnud pikemat aega) või ka kiusaja (nii õpilase kui õpetaja) kohalolust tingituna tugevasti häiritud olla.

Peaaju struktuurid võivad neil töödelda esmalt kehakeele sõnumeid ja õppides neid lugema võivad verbaalsete oskustega pisut hätta jääda ja seetõttu õpiraskustega õpilaste hulka arvatud saada.

Neil, keda kiusatakse aga kes ei lepi ohvriks allutamisega võivad mitmed negatiivsed mõtted kuhjuda ja õppimine samuti takistatud saada.

Laste ja noorukite tapmised ja enesetapud

Eriti ekstreemsetel juhtudel võib koolivägivald kulmineeruda ka tapmise ja/või enesetapuga, kui ohver otsustab koolivägivalla toimel kiusajatele kätte maksta (tagasi teha) ja/või iseendalt elu võtta.

Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse infovoldiku andmetel alusel toimus USA-s 2012. aasta jooksul koolides 12–18-aastaste laste seas 749 200 mittefataalset vägivaldse suunitlusega intsidenti ja vaid 1% noorte tapmisjuhtumeist leidis aset koolis.

Mõõtevahendid

Olweuse kiusaja/ohvri küsimustik

Olweus kasutas oma esimese kiusamisalase uurimistöö tarbeks 900 õpilase, kes esimese uurimise ajal olid 13–15-aastased, kohta nii õpetajate kui ka eakaaslaste iseloomustusi, et klassifitseerida õpilasi ohvriteks, kiusajateks ja "teiste kontrolli all hoidjateks". (Olweus 1973,1978)

Olweuse kiusaja/ohvri küsimustik

Erinevused riigiti

Mitte kõikides riikides ja piirkondades ei vaadelda koolivägivalda samade tegurite ja printsiipide valguses. Nii on paljudes Lääne- ja Kesk-Aafrika riikides õpilaste distsiplineerimise sildi all kasutusel õpetajatepoolsed (nii nais- kui meesõpetajate) karistusmeetodid, nagu kaardikepi või rihmaga löömine, tutistamne jpm. Uuringute alusel on rohkem kui pooled põhikooli lapsed Beninis, Senegalis, Kesk-Aafrika Vabariigis ja Gambias olnud koolis õpetajapoolse karistamise ohvrid.

Nende piirkondade koolides on levinud enamik koolivägivalla vorme, rohkelt esineb seksuaalset ärakasutamist, seda võidakse toime panna nii tualeti-, klassi- kui ametiruumides, teel kooli või koolist koju või ka õpetajate kodudes.

Ajalugu

Midlarsky ja Klain (2005) kirjutavad Vana-Mesopotaamia savitahvlitest, millel kirjas õpilaste kõrvalekalduv käitumine ja mida võidakse koolivägivallaks pidada.

Mitmed õppeprotsessidega seotud koolivägivallaaktid on teada 17. sajandi Prantsusmaalt, need kirjeldavad relvastatud õpilasi, duelle ja õpetajate peksmisi. Esimene koolitulistamine leidis tõenäoliselt aset 1646. aastal, kui karistuse saanud õpilase vabastamiseks rünnati kolledžit. 1646. aastal said Prantsusmaal Aix College'i humanitaar- ja filosoofiaklassi üliõpilaste vahelises võitluses surma kaks üliõpilast.

Vaata ka

• ijime
• Koolitulistamine

Välislingid

• Koolivägivald sunnib peret kodu vahetama Postimees 2. aprill 2008
• Kas koolivägivald on kuritegu? Ohvriabi
• Lastekaitse liit
• Tuttavad: Saarit mõnitati ja tõrjuti koolis, Kauhajoe tulistaja vihkas inimesi ja inimrassi Delfi. 24. september 2008
• Õpetaja avas keset tundi tule 6. märts 2008
• ERR.ee: arsti meelest ei võidelda alaealiste vaimse vägivallaga piisavalt Postimees 24. september 2008
• Maarja Pedaja: Kelle mure on koolivägivald? Postimees 24. aprill 2007
• Koolivägivald jõuab politseini harva, Postimees, 24. september 2003

Koolikiusamine

• Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI), Lauraliisa Mark, Merike Sisask, Joosep Vaikma, Peeter Värnik, Airi Värnik, KIUSAMINE KOOLIS. Uuringu raport, Tallinn, 2015
• Peter Goldblum, Dorothy L. Espelage, Joyce Chu jt, "Youth Suicide and Bullying: Challenges and Strategies for Prevention and Intervention", Oxford University Press, 2015
• Mis on koolikiusamine?, 26.08.2014
• Kool kiusamisest vabaks
• Madli-Maria Naulainen, Uuring: tavakiusamine on küberkiusamisest kordades sagedasem, 15. august 2012
• Christina Salmivalli, Bullying and the peer group: A review, Aggression and Violent Behavior 15 (2010) 112–120, Turu Ülikool, Soome
• Cheryl E. Sanders, Gary D. Phye, "Bullying Implications for the Classroom", Elsevier Academic Press, 2004
• Hyojin Koo, A Time Line of the Evolution of School Bullying in Differing Social Contexts, Asia Pacific Education Review, 2007, 8. väljaanne, nr 1, 107–116.

KiVa kiusamisvaba kooli programm

• – "Miniõpik lapsevanematele"

Magistritööd

• Tallinna Ülikool, Kasvatusteaduste Instituut: Saskia Tärk, Kiusamise ennetamine ja sotsiaalse pädevuse arendamine I kooliastmes õpetajate hinnangul pilootprojekti "Kiusamisest vabaks!" näitel, Tallinn 2015
• Tartu Ülikool, Haridusteaduste Instituut: Karita Tilk, Raskekujulise koolivägivalla fenomeni käsitluse faktorstruktuur ja soolised erisused Viljandimaa gümnaasiumide 7.-9. klasside õpilaste näitel, Tartu 2012

Ameerika Ühendriigid

Koolisüsteem

• Harlan Luxenberg, Susan P. Limber, Dan Olweus, Assessed using data collected from the Olweus Bullying Questionnaire™, Hazelden Publishing, 2015

Õigussüsteem

• New Jersey Department of Education, 5. jaanuar 2011, the Anti-Bullying Bill of Rights Act, (ABR), (P.L.2010, c.122)

Kanada

• Briti Columbia, Focus on Bullying. A Prevention Program for Elementary School Communities

Koolikiusamise uurimine

• Autorite kollektiiv, School-Based Programs to Reduce Bullying and Victimization, The Campbell Collaboration, 2009

Noorte vägivald

• Youth Violence

Ennetamine

• Scott W Ross, Robert H Horner, Thomas Higbee, BULLY PREVENTION IN POSITIVE BEHAVIOR SUPPORT, J Appl Behav Anal. 2009 talvel; 42(4): 747–759. doi:10.1901/jaba.2009.42-747, PMCID: PMC2791686
• Küberkiusamine
• Maarten Van Mechelen, Karin Slegers, Jan Derboven, Dirk De Grooff, http://emsoc.be/wp-content/uploads/2014/12/EMSOC_D115_VanMechelen_nov2014_lowRes.pdf Increasing children’s self-regulation in the prevention of traditional and cyberbullying: what do children think?, November 2014
• Steven J. Seiler, Jordana N. Navarro, Bullying on the pixel playground: Investigating risk factors of cyberbullying at the intersection of children’s online-offline social lives., Cyberpsychology: Journal of Psychosocial Research on Cyberspace, 8(4), 2014, article 1. doi: 10.5817/CP2014-4-6
• Svitlana Vestvik, Cyber-bullying prevention in primary school, School leaders’ understanding of cyber-bullying prevention,Stord/Haugesund University College, juuni 2011

Psüühilised sümptomid ja füsioloogilised toimed

• Bruce D. Perry, The Neurodevelopmental Impact of Violence in Childhood, Chapter 18: In Textbook of Child and Adolescent Forensic Psychiatry, (Eds., D. Schetky ja E.P. Benedek) American Psychiatric Press, Inc., Washington, D.C. lk 221–238, 2001

Kirjandus

• Robin May Schott, Dorte Marie Søndergaard ,School Bullying: New Theories in Context, 2014, Cambridge University Press
• Lyndy Bancroft, "Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed", Tartu Naiste Varjupaik, 2013
• Lyndy Bancroft, Jay G. Silverman, "Vägivallatseja lapsevanemana", Tartu Naiste Varjupaik, 2007
• Keith Sullivan, Mark Cleary, Ginny sullivan, "Kiusamine koolis. Mis see on ja kuidas sellega toime tulla", 2004, AS ATLEX, ISBN 9789985948958
• toim. Sonia Sharp, Peter K. Smith, "Võitlus koolikiusamisega. Juhised turvalise koolikeskkonna loomiseks", 2004, El Paradiso, ISBN 9789949103881
• Liisa Keltikangas-Järvinen,"Agressiivne laps. Kuidas suunata lapse isiksuse arengut", Tallinn, Koolibri 1992
• Konrad Lorenz, On Aggression, 1966

Toitumisega seotud tegurid ning laste ja noorte vägivaldne käitumine

• Karastusjoogid: ELIZABETH GUDRAIS, Soda and Violence, november-detsember 2012,
• Schoenthaler SJ1, Bier ID,The effect of vitamin-mineral supplementation on juvenile delinquency among American schoolchildren: a randomized, double-blind placebo-controlled trial., J Altern Complement Med. veebruar 2000 ;6(1):7–17.
• Jaapani haridussüsteem
• Shoko YONEYAMA, The Era of Bullying: Japan under Neoliberalism, 6. väljaanne, nr. 12. 1. detsember 2008
• Stalter, Emily. "The relationship of ijime and amae in Japanese middle school classrooms.", International Research Scape Journal, Vol. 4 , artikkel 6., 8-7-2017.