Ekshibitsionism
Ekshibitsionism on inimesele omane psüühiline vajadus näidata ennast, oma keha või kehaosi teistele inimestele.
Laiemas mõttes on ekshibitsionism üldse psüühiline vajadus ennast eksponeerida; näiteks esineda, paljastada oma siseelu, näidata või esitada oma loomingut jmt.
Ekshibitsionismi kui inimesele omase loomuliku vajaduse rahuldamisele on suunatud paljud elukutsed ja tegevusalad (sport, poliitika, meedia, muusika, filmikunst jpt).
Ekshibitsionismi all seksuaalses mõttes võidakse mõista igasugust seksuaalse tagapõhjaga vajadust näidata oma suguelundeid, rindu, tuharaid, jalgu, aluspesu vms. Tänapäeva seksuoloogia peab seksuaalsuhtega kaasnevat ekshibitsionismi normaalse seksuaalsuse osaks.
Psüühikahäirena defineeritakse ekshibitsionismi Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis kui püsivat või korduvat kalduvust näidata oma suguelundeid avalikus kohas või võõrastele inimestele, enamasti vastassugupoolele ilma kavatsuseta võrgutada või saada lähemat kontakti. Tihti, kuid mitte vältimatult kaasneb enese demonstreerimisega seksuaalne erutus ja selle toiminguga samaaegselt masturbeeritakse. Ekshibitsionismi psüühikahäirena diagnoositakse enamasti meestel.
Freudistliku psühhoanalüüsi raames väidetakse, et kalduvus ekshibitsionismiks tekib siis, kui poisslaps enam rinnapiimast ei toitu ja kui ta oma ema kehast võõrutatakse, nt pannakse omaenda voodisse eraldi magama, ei lubata enam igal ajal kaissu pugeda. Laps arvab sellega seoses, et ta on kõrvale tõrjutud ning leiab põhjuse oma ema omadest erinevates genitaalides. Neid hakkab ta näitama protestiks, et ema – ja laiemas plaanis: naissugu üldse – neid ja teda taas aktsepteeriks.
Ekshibitsionismi seletamiseks on ka teisi teooriaid.
Ekshibitsionismi on käsitletud paralleelselt vuajerismiga kui skopofiilia ühte vormi.
Ekshibitsionism, millest saadakse seksuaalset naudingut, on seksuoloogiliselt üks parafiiliatest.