İstanbul

İstanbul
	[ 'istanbul ]
	Galata torn, Bosporuse väin ja vanalinna siluett
	Pindala: 5343 km²
	Elanikke: 15 462 452 (2020)
	Koordinaadid: 41° 1′ N, 28° 58′ E

İstanbul on Türgi suurim linn. See asub mõlemal pool Bosporuse väina, mis ühendab Musta merd Vahemerega. İstanbul asub Väike-Aasiast Kagu-Euroopasse kulgevate vanade kaubateede ristumiskohal.

Linna varasemad nimed on olnud Lygos, Byzantion, Augusta Antonina, Uus-Rooma, Konstantinoopol, Kostantiniyye, Stamboul ja Islambol. Bütsantsi ajal nimetati linna suure algustähega Linnaks (vanakreeka keeles ἡ Πόλις). İstanbuliks nimetati linn ametlikult 28. märtsil 1930. aastal.

Kliima

İstanbul asub parasvöötme kliimas. Linna absoluutne maksimumtemperatuur on +40,5 °C ja absoluutne miinimumtemperatuur on –16,1 °C.

Aastas sajab keskmiselt 852 mm sademeid. Kõige rohkem sajab talvel. Kõige sajusemad kuud on detsember (125 mm) ja november (109 mm) ning kõige kuivemad on mai (36 mm) ja juuni (38 mm). İstanbulis sajab keskmiselt 114,9 päeva aastas. Kõige rohkem sademetega päevi on jaanuaris (16,1 päeva) ja detsembris (15,9 päeva), kõige vähem juulis (3,5 päeva) ja augustis (3,9 päeva). Vihma on kõige rohkem sadanud 227 mm ööpäevas. Suurim mõõdetud lumepaksus on 80 cm, aga püsivat lumikatet linnas ei moodustu.

Päike paistab aastas keskmiselt 2218 tundi. Kõige päikselisemad päevad on juulis (322 tundi) ja juunis (300 tundi). Kõige vähem paistab päike detsembris (68 tundi) ja jaanuaris (71 tundi). Linna põhjaosale avaldab mõju Musta mere lähedus, seetõttu on põhjapoolsed eeslinnad jahedamad ja niiskemad.

Geoloogiline ehitus

İstanbul asub Põhja-Anatoolia murrangu kohal ning Euraasia laama ja Aafrika laama piiri lähedal. Põhja-Anatoolia murrang kulgeb Väike-Aasia põhjaosast läbi Marmara mere Egeuse mereni.

İstanbuli on laamade piiri läheduse tõttu tabanud aeg-ajalt laastavad maavärinad. Neist kõige rängem oli 1509. aasta Konstantinoopoli maavärin. See põhjustas tsunami, mis lükkas ümber linnamüürid ja tappis enam kui 10 000 linnaelanikku. Hiljemgi on toimunud ränki maavärinaid. 1999. aastal toimus İzmiti maavärin, milles hukkus 18 000 inimest, neist tuhatkond İstanbuli eeslinnades.

Seismoloogide hinnangul tabab İstanbuli 60% tõenäosusega vähemalt 7,6-magnituudiline maavärin veel enne 2030. aastat. Arvatavasti on selle tagajärjed veelgi katastroofilisemad, sest İstanbuli kiiresti kasvava elanikkonna jaoks on eeslinnadesse püstitatud hulgaliselt halvasti projekteeritud ja ehitatud maju.

Ajalugu

Praeguse linna eelkäija, Megara koloonia Byzantion, rajati umbes 660. aastal eKr Traakias Bosporose kaldale.^[2] Asula nimetati megaralaste kuninga Byzase järgi. Megaralased kuulusid doorlaste hõimkonda.^[3] 6. sajandi lõpust kuni aastani 478 eKr oli asustus Pärsia riigi koosseisus. 5. sajandi keskpaigast kuulus İstanbul väikeste vahedega Ateena Mereliitu.^[2] Linna hiilgeaeg oli 4. ja 3. sajand eKr.^[2] Järjest tähtsamaks muutus kaubandus Musta mere riikidega, mis käis peaaegu eranditult Byzantioni kaudu. Aastal 340 eKr piiras Byzantioni edutult Philippos II.^[2] Linn jäi ka pärast Chaironeia lahingut 338. aastal eKr iseseisvaks.^[2] 2. sajandist eKr pidi see siiski tunnistama Rooma riigi ülemvõimu.^[2]

Rooma riiki kuuludes muutus Byzantion veelgi tähtsamaks.^[2] Constantinus I muutis Byzantioni Rooma riigi uueks pealinnaks ja nimetas selle 330. aastal pKr Konstantinoopoliks (vkr Constantinuse linn).^[2]^[4] Esialgu plaanis Constantinus I linna nimetada Uus-Roomaks (ld Nova Roma), kuid see nimi ei juurdunud rahva seas. Linnast sai hiljem Ida-Rooma, seejärel Bütsantsi pealinn.

Konstantinoopolit tugevdasid, suurendasid ja kaunistasid eriti keisrid Theodosius II ja Justinianus I.^[4] Linn kasvas kiiresti maailma suurimaks. Neljandas ristisõjas 1204. aastal vallutasid ja rüüstasid Konstantinoopolit ristisõdijad, kes tegid linnast Ladina keisririigi pealinna. 1261. aastal vallutas Michael VIII Palaiologos linna tagasi ja hävitas Ladina keisririigi.

Konstantinoopol oli Bütsantsi pealinn, kuni osmanite rahvas selle 29. mail 1453. aastal vallutas, mille järel Bütsantsi riik lakkas eksisteerimast.^[2]^[4] Konstantinoopolist sai Osmanite riigi pealinn ja see nimetati ümber İstanbuliks^[2],^[4] kuid paralleelnimena jäi kasutusele ka Konstantinoopol. Näiteks Lääne-Euroopas nimetati seda edasi Konstantinoopoliks ja ka türklased kutsusid linna sagedamini nimega Kostantiniyye. Tänapäeval peavad türklased seda nime poliitiliselt ebakorrektseks ja selle kasutamist isegi ajaloolistes tekstides kohatuks.

Usutakse, et İstanbul oli maailma suurim linn aastatel 340–570 (500. aastal oli rahvaarv umbes 400 000 elanikku), 1127–1145, 1153–1170 ja 1650–1710 (700 000 elanikku).^[5]

Esimeses maailmasõjas kaotas Osmanite riik peaaegu kõik oma Euroopa valdused. İstanbul jäi riigi ääremaale. 1923. aastal viidi vastse Türgi Vabariigi pealinn Ankarasse, mis asus rohkem riigi keskel.

Vaatamisväärsused

İstanbulis on säilinud paljude hilisantiigi ehitiste (keisri paleede, Theodosiuse obeliskiga hipodroomi, tsisternide ja kindlustiste) varemed, samuti ka Constantinuse sammas. Kõige paremini säilinud antiikaja kindlustis on Marmara merest Kuldsarve laheni ulatuv müür.^[4]

Hilisantiigi usulistest hoonetest paistavad lisaks Hagia Sophiale silma Hagia Irene, Püha Sergiose ja Püha Bakchose pühakoda;^[4] hilisbütsantsi ehitistest Chora kirik ja Pammakaristose kirik.

Hilisematest rajatistest on kõige tuntumad Topkapı palee, Suleimani mošee, Sinine mošee ja Abdi İpekçi Arena.

Transport

İstabulis asuvad İstanbuli Atatürki lennujaam ja Sabiha Gökçeni lennujaam, mis on saanud nime Türgi riigi rajaja Mustafa Kemal Atatürki ja tema kasutütre, Türgi esimese naislenduri Sabiha Gökçeni järgi.

İstanbuli ühistranspordi moodustavad trammid, mägiraudteed, metroo, bussid, ekspressbussid ja parvlaevad. Lisaks parvlaevadele on Bosporuse väina võimalik ületada kolme rippsilla kaudu. Väina all on 2016. aastal valminud raudteetunnel Euraasia tunnel.

İstanbulis rajati trammiliiklus 1872. aastal. Esialgu töötas see hobujõul, kuid alates 1912. aastast mindi üle elektritrammidele. 1966. aastal trammiliiklus suleti ja asendati trollidega. Trollibusse kasutati 23 aastat. 1990. aastal avati turistidele mõeldud 1,6 km pikkune trammiliin İstanbuli Euroopa poolel ja 2003. aastal avati 2,6 km pikkune trammiliin Aasia poolel. 1992. aastal ehitati Euroopa poolele ka kiirtrammiliin. Ükski kolmest mainitud trammiliinist pole teiste trammiliinidega ühendatud.

Kultuur

Muuseumid

Pera muuseum

Kõrgkoolid

İstanbulis asuvad İstanbuli Ülikool ja Boğaziçi Ülikool.

Vaata ka

Viited

↑ Bunu da gördük: İstanbul’un nüfusu azaldı, vaadatud 23.02.2022.
↑ ^2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 94
↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 263
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 ^4,4 ^4,5 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 266
↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. mai 2005. Vaadatud 16. märtsil 2006.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

Välislingid

İstanbul – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

[1] Bunu da gördük: İstanbul’un nüfusu azaldı, vaadatud 23.02.2022.

[lk94-2] 2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 94

[3] Antiigileksikon, 1. kd., lk. 263

[lk266-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 ^4,4 ^4,5 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 266

[5] "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. mai 2005. Vaadatud 16. märtsil 2006.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]