Bissa

Bissa
Bissa
Kaitsestaatus
Kriitilises seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Roomajad Reptilia
Selts	Kilpkonnalised Testudines
Sugukond	Merikilpkonlased Cheloniodea
Alamsugukond	Cheloniinae
Perekond	Eretmochelys Fitzinger, 1843
Liik	Bissa
Binaarne nimetus
Eretmochelys imbricata Linnaeus, 1766
Bissa levila

Bissa ehk Hawksbilli merikilpkonn (Eretmochelys imbricata) on merikilpkonlaste sugukonda kuuluv kilpkonn. Nimetus on tulnud nende kitsast, teravast nokast. Neid leidub kõikides maailma ookeanides, peamiselt korallriffidel, ja madalatel rannikualadel.

Bissad on kantud kriitilises seisundis liikide nimekirja.

Levik ja elupaik

Punased laigud tähistavad tuntumaid ja põhilisi pesitsuspaiku ja kollased laigud tähistavad vähem teatud ja võimalikke pesitsuspaiku

Bissad elavad ja pesitsevad peamiselt troopilistes vetes, põhiliselt korallriffidel ja madalatel rannikualadel, kuid nooremad isendid veedavad suurema aja oma elust avamerel.

Neid leidub nii Atlandi kui ka India ookeanis, aga peamiselt levivad nad Vaikses ookeanis. Kaks suurimat alampopulatsiooni on Atlandi ookeanis elavad isendid ja Vaikses ookeanis elavad isendid. Lisaks eristab neid kahte alampopulatsiooni keha kuju.

Välimus

Täiskasvanud bissa võib kasvada 65–90 sentimeetri pikkuseks. Noored isendid on 9–33 sentimeetri pikkused. Täiskasvanud loomade kaal on keskmiselt 45–70 kilogrammi.

Hawksbilli merikilpkonn ehk bissa

Bissadel on ovaalse kujuga kilp ehk karapaks, kus tagumisel poolel on märgata sakilisi kilbi servi. Kilp on tavaliselt merevaigukarva, aga võib ka olla pruun, hall, roheline, kollakas. Kilbi värvust mõjutavad peamiselt keskkonnategurid, põhiliselt vee temperatuur. Vastkoorunud ja noortel isenditel on keha ja kilp halli värvi, mis täiskasvanuks saades muutub. Ka kilpkonna loibasid ja pead katavad pruunikad mustad laigud.

Kilpkonna kõhtu katab kõhukilp ehk plastron. Plastron on tavaliselt kollakat värvi ja mustade laikudega. Bissadel on 4 loiba, nokk, suhteliselt väike pea ja 2 küünist. Bissad ei saa oma pead kilbi sisse tõmmata.

Eluviis

Sigimine ja munemine

Enamik bissasid saab suguküpseks umbes 20-aastaselt. Saades suguküpseks, liiguvad bissad avamerelt tagasi oma munemiskoha lähedale kitsastesse laguunidesse ja madalatesse vetesse paarituma. Pärast paaritumist suunduvad täiskasvanud emased oma sünnikohta munema iga 2–5 aasta tagant, jäädes pesitsuskoha lähedal asuvatesse rannikuvetesse.

Bissad eelistavad munemiseks väikseid, isoleeritud randu. Munemisperiood leiab aset aprillist kuni novembrini, ning pesa kaevamis-, munemis- ja kinnikatmise periood võib kesta 1–3 tundi, misjärel suundub emane bissa merre tagasi. Korraga munetakse pessa umbes 140 muna, kuigi osade allikate põhjal on pesast leitud ka ligikaudu 200 muna. Haudeperiood kestab ligikaudu 60 päeva. Noored bissad hakkavad pesast välja ronima tavaliselt öösiti 4–6 päeva pärast koorumist ning hakkavad kuuvalgel mere poole liikuma, kust edasi ujuvad noored kilpkonnad avamerele ja ei tule enne tagasi, kui on saanud suguküpseks. Koorumine toimub umbes 64 päeva pärast munemist.

Munev bissa

Looduslikud vaenlased

Kohe pärast koorumist hakkavad röövloomad noori kilpkonni ohustama. Juba pesast merre liikumisel ohustavad bissasid rannas krabid, koerad, rotid, pesukarud, röövlinnud, kajakad aga ka inimesed. Isendid, kellel õnnestus merre jõuda, peavad hoiduma haide, krokodillide, kaheksajalgade ja röövkalade eest.

Eluiga

Bissa eluiga on senini teadmata, kuid arvatavasti võib see ulatuda 30–50 aastani.

Toitumine

Bissad on omnivoorid ning toituvad üldiselt käsnadest ja korallidest. Lisaks võivad nad süüa merisiilikuid, merirohtu, vetikaid, väikseid vähilisi ja krabilisi ning väikseid kalu. Nende kõhust on leitud ka kive, karpe, muda ja plasti.

Vetikaid sööv bissa

Ohustatus

Ohustatus

Liigi ohustatus on enamjaolt seotud nii tahtliku kui ka tahtmatu inimtegevusega. Peamiselt on liigi populatsiooni vähendanud munade korjamine ja söömine, täisealiste loomade röövpüük ja tapmine liha ja kilbi pärast. Kilpe kogutakse peamiselt ehete valmistamise eesmärgil. Lisaks ohustab neid korallriffidel elupaikade hävimine, mida omakorda põhjustavad inimtegevus, keskkonna saastumine ning mootorsõidukid.

Kaitse

Alates 1970. aastast kuuluvad bissad kriitilises seisundis liikide nimekirja ning aastast 1982 kuuluvad nad IUCN-i punasesse raamatusse (IUCN Red List of Threatened Species). Bissade kaitseks on neid hakatud rohkem märgistamama, eesmärgiga jälgida nende tegevust ja liikumist. Intensiivsemalt on hakatud kaitsma ka kilpkonnade pesasid, pesitsuspaiku ja keelustatud on igasugused neid ohustavad püügiriistad.

Olulisus

Bissadel on väga oluline roll mereökosüsteemi hoidmisel. Nad aitavad hoida korallriffe eluvõimelistena, süües riffide pinnalt käsnasid, tagavad nad väikestele kaladele parema ligipääsu riffidele. Lisaks on nad paljudele inimestele sissetulekuallikaks, kuna turistid tulevad üle maailma kokku, et just neid mereloomi näha.

Põnevaid fakte

Noored bissad ei saa väga sügavale sukelduda, mistõttu hulbivad nad koos teiste liigikaaslastega, olles tihedalt koos, veepinna peal meretaimede all, otsides seal varjepaika.

Bissade munad, liha ja isegi nahk on inimestele toksilised bissade erilise dieedi tõttu. Söömise korral võib inimestel, eriti lastel esineda iiveldust, kõhuvalu, kõrvetisi, palavikku, naha löövet, hingamisraskusi ja isegi surma.