Defitsiit
Majanduses on defitsiit ehk liigne nõudlus olukord, kus nõudlus toote või teenuse järele ületab pakkumise turul. See on vastand ülepakkumisele.[1]
Defitsiidi mõiste
[muuda | muuda lähteteksti]Ideaalsel turul (sellisel, mis vastab lihtsale mikromajanduse mudelile) ajendab liigne nõudlus müüjaid hindu tõstma, kuni nõudlus selle hinna juures vastab olemasolevale pakkumisele, luues turu tasakaalu.[2] Majanduslikus terminoloogias ilmneb defitsiit siis, kui mingil põhjusel (näiteks valitsuse sekkumisel või müüjate otsusel mitte hindu tõsta) tasakaalu saavutamiseks hind ei tõuse.
Üldkasutatavas mõttes võib mõiste "defitsiit" viidata olukorrale, kus enamus inimesi ei suuda leida soovitud toodet taskukohase hinnaga, eriti kui pakkumisega seotud probleemide tagajärjel on hinnad tõusnud. Turu tasakaal kujuneb, kui kõik ostjad ja müüjad, kes soovivad kaubelda valitseva hinnataseme juures, suudavad leida partnerid.
Põhjused
[muuda | muuda lähteteksti]Defitsiit (tehnilises mõttes) võib olla põhjustatud:
- Hinna ülemmäärast - hinnakontrolli liigist, mis hõlmab valitsuse kehtestatud piirangut toote või teenuse hinnale.
- Valitsuse keelust müüa toodet või teenust, näiteks prostitutsioon või uimastid.
- Tarnijate otsustest mitte hinda tõsta, näiteks sõbralike suhete hoidmiseks potentsiaalsete klientidega tarnehäirete ajal
- Kunstlikult tekitatud puudujääkidest.
Mõjud
[muuda | muuda lähteteksti]Valitsuse sekkumine turule toob endaga kaasa nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid. Näiteks võib hinnalangus põhjustada puudujäägi, kuid see võimaldab ka teatud protsendil elanikkonnast osta toodet, mida nad muidu ei saaks endale lubada. Kõrgemate tehingukulude ja alternatiivkulude (nt kaotatud aja kujul) põhjustatud majanduslik puudus tähendab ka seda, et turustamisprotsess on raiskav. Mõlemad tegurid aitavad kaasa üldise jõukuse vähenemisele.
Defitsiit võib põhjustada:
- Varimajandust,[3] sh "mustad turud" – ebaseaduslikud turud, kus müüakse tooteid, mis tavapärastel turgudel ei ole kättesaadavad, või kus üleliigse nõudlusega tooteid müüakse kõrgemate hindadega kui tavalisel turul.
- Kunstliku nõudluse kontrolli – näiteks aja (järjekorras ootamine) ja normide kehtestamine.
- Mitterahalisi kauplemise meetodeid, onupojapoliitikat või isegi vägivalda.
- Hinna diskrimineerimist.