Fiume Vaba Riik
|
Fiume Vaba Riik 1920–1924 | |||||||||||
 Lipp
| |||||||||||
 | |||||||||||
| Valitsusvorm | Vabariik | ||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| President |
Riccardo Zanella (1921–1922) Giovanni Giuriati (1922–1923) | ||||||||||
| Sõjaline kuberner | Gaetano Giardino (1923–1924) | ||||||||||
| Pealinn | Fiume | ||||||||||
| |||||||||||
| Rahaühik |
Fiume kroon (kuni 1920) Itaalia liir (peale 1920) | ||||||||||
| |||||||||||
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Fiume Vaba Riik oli vahemikus 1920 kuni 1924 eksisteerinud sõltumatu vaba riik. Selle vaid 28 ruutkilomeetri suurune territoorium koosnes Fiume linnast (tänases Horvaatias; alates Teise maailmasõja lõpust tuntud nimega Rijeka), sellest põhjas asunud maapiirkondadest ja sellest läände jäävast riiki Itaaliaga ühendanud koridorist.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Fiume saavutas esimest korda autonoomia aastal 1719, mil see kuulutati keiser Karl VI poolt välja antud määrusega Saksa-Rooma riigi vabasadamaks. Keisrinna Maria Theresia valitsusajal aastal 1776 viidi linn üle Ungari kuningriigi valdusse ja aastal 1779 sai linn kuningriigis staatuse Corpus separatum. Aastal 1848, mil linna okupeeris Horvaatia ban (asevalitseja) Josip Jelačić, kaotas linn mõneks ajaks oma autonoomia. Autonoomia taastati aastal 1868, mil linnast sai taas Ungari kuningriigi osa (ja taas kui corpus separatum). Aastani 1924 eksisteeris Fiume praktilistel eesmärkidel kui autonoomne riikluse elementidega üksus.
19. sajandil elasid linnas peamiselt itaallased; suurimad vähemusrahvused olid horvaadid ja ungarlased. Rahvuslik kuuluvus aga erines rahvaloendustes, kuna sellal määratleti "rahvust" peamiselt selle järgi, mis keelt inimene rääkis. Teiste riikide vahel asunud linna eristaatus tekitas suuremal osal rahvastikust oma kohaliku identiteedi.
Linnriigis kasutatud ametlikud keeled olid itaalia keel, ungari keel ja saksa keel. Kui suurem osa kaubanduslikust kirjavahetust peeti itaalia keeles, siis suurem osa perekondadest kõneles kohalikku murret: veneti keele ja mõnede horvaadi keele sõnade segu.[1] Linnast väljas maapiirkondades kõneleti aga horvaadi keele erilist čakavi murret, kus leidus palju sõnu itaalia ja veneti keelest.
Poliitika
[muuda | muuda lähteteksti]Loomine
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Esimest maailmasõda ja Austria-Ungari kaksikmonarhia lõppu sai Fiume staatusest oluline rahvusvaheline probleem. Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi ja Itaalia kuningriigi vahelise sõnasõja tipul toetasid suurvõimud sõltumatu puhverriigi loomist. Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilsonist sai kahe riigi omavaheliste vaidluste vahekohtunik.[2] Wilson pani ette, et loodaks Fiume sõltumatu riik, millest saaks ühtlasi ka Rahvasteliidu peakorteri võimalik asukoht.[3]
Vaidlus viis seadusetuseni ja linn käis seni Lõunaslaavi Rahvusliku Komitee ja Fiume Itaalia Rahvusliku Nõukogu vahel käest kätte kuni viimaks maabusid seal Suurbritannia ja Prantsusmaa väed, kes linna üle võtsid. Ametliku valuutana kasutati Fiume krooni – nõukogu poolt templitega üle löödud Austria-Ungari rahatähti. Seda ebamäärast olukorda kasutas ära Itaalia luuletaja Gabriele D'Annunzio, kes sisenes väeüksusega linna 1919. aasta 12. septembril ja alustas 15 kuud kestnud okupatsiooni. Aasta hiljem, pärast ebaõnnestunud läbirääkimisi Itaalia valitsusega, kuulutas D'Annunzio seal välja riigi nimega Itaalia valitsemine Carnaros (Reggenza Italiana del Carnaro); nimi Carnaro viitab lahele, mida tänapäeval tuntakse horvaadi keele järgi nimega Kvarneri laht.
1920
[muuda | muuda lähteteksti]-10_Kronen_(1920).jpg)
1920. aasta 12. novembril allkirjastasid Itaalia kuningriik ja Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik Rapallo lepingu, mille järgi nõustusid mõlemad osapooled tunnustama "Fiume riigi täielikku vabadust ja iseseisvust" ning kohustuma "austada seda kuni igavikuni". Selle dokumendiga rajati Fiume Vaba Riik, mis aga sai sõltumatu riigina de facto eksisteerida vaid ühe aasta (lisaks neli aastat de jure).
Vastloodud riiki tunnustasid kohe Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Kokkulepet tunnustamast keeldunud D'Annunzio saadeti aga 24.–30. detsembrini aset leidnud "Veriste jõulude" sündmuste käigus Itaalia armee regulaarvägede poolt linnast välja.[4]
1921–1922
[muuda | muuda lähteteksti]1921. aasta aprillis kiitis valijaskond heaks vaba riigi loomise plaani, mis nägi ette ka sadama juhtimiseks konsortsiumi ametisse määramist.[5] Peeti esimesed parlamendivalimised, kus võistlesid omavahel iseseisvuse toetajad ja Itaalia-meelne rahvuslik blokk. Suuremalt osalt horvaatidelt hääle saanud iseseisvust toetav partei sai 6558 häält ja rahvuslik blokk, mis koosnes fašistidest, liberaalidest ja demokraatlikest parteidest, sai 3443 häält. Presidendiks valiti iseseisvuslane Kari Campos.
Kontroll Vaba Riigi üle oli pea pidevas kõikumises. Pärast D'Annunzio vägede lahkumist 1920. aasta detsembris võttis kontrolli taas üle Itaalia Rahvuslik Nõukogu, mis määras ametisse ka esialgse valitsuse. Kohaliku Itaalia vähejuhiga sõlmitud leping andis kontrolli sõjaväele üle 1921. aasta 18. jaanuaril, kuid see jõudis enne rahvuslaste mässu kesta vaid kolm päeva. Viimased määrasid ametisse erakorralise valitsuse, kuid see kukutati juba kahe päeva möödudes. 1921. aasta juunis määrati omakorda ametisse Itaalia kuninglik erivolinik, kuid tema kontroll jõudis kesta vaid kaks nädalat.
Rühm D'Annunziole lojaalseid isikuid hõivas osa linnast, kuid nad aeti sealt omakorda välja juba septembris. Oktoobris määrati ajutiseks presidendiks iseseisvuse pooldaja Riccardo Zanella. Tema valitsemisaeg kestis kuni 1922. aasta 3. märtsini, mil Itaalia fašistid korraldasid riigipöörde ja riigi seaduslik valitsus põgenes Kraljevica linna. 6. märtsil paluti Itaalia valitsusel kord taastada ja Itaalia väed sisenesid linna juba 17. märtsil. Nad andsid kontrolli asutava kogu vähemusele, mis oli lojaalne itaallastest annekteerijatele.[6]
Pärast Rapallo lepingu väljakuulutamist asutati Fiume Kommunistlik Partei (Partito Comunista di Fiume – Sezione della III.a Internazionale) ning tegemist oli maailma kõige väiksema kommunistliku parteiga. See rajati Kolmanda Internatsionaali selle põhimõtte kohaselt, mille järgi pidi igal suveräänsel riigil olema oma kommunistliku partei organisatsioon.[7]
1924
[muuda | muuda lähteteksti]1924. aasta 27. jaanuaril allkirjastasid Itaalia kuningriik ja Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik Rooma lepingu, mille põhjal jaotati alad järgmiselt: Itaalia annekteeris Fiume ja tänase Rijeka linna idapoolse osa moodustav Sušak liideti Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigiga. Leping jõustus 16. märtsil. Fiume Vaba Riigi eksiilvalitsus pidas seda lepet aga rahvusvahelise õiguse põhjal kehtetuks ja mittesiduvaks ning jätkas oma tegevust.[8]
Tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]Itaalia alistumisega Teises maailmasõjas kerkis Rijeka küsimus taas esile. Aastal 1944 andis rühm kodanikke välja "Liburnia memorandumi" (nimega Liburnia tähistati piirkonda antiikajal), millega soovitati luua kolmest kantonist koosnev konföderatsioon. Need kolm kantonit olnuks Fiume, Sušak ja Ilirska Bistrica. Selle kondomiiniumiga pidanuks liituma ka kolm saart: Krki saar (Veglia), Cresi saar (Cherso) ja Lošinj (Lussino).[9] Eksiilvalitsuse president Zanella otsis aga jätkuvalt võimalusi Fiume Vaba Riigi taastamiseks.[10]
Linna 1945. aasta 3. mail sakslaste käest üle võtnud Jugoslaavia võimud olid aga nendele plaanidele vastu ning iseseisvuslaste juhid Nevio Skull, Mario Blasich ja Sergio Sincich tapeti.[11][12][13] Vastavalt 1947. aasta Pariisi rahulepingule sai Rijekast ja Istriast ametlikult Jugoslaavia osa.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Carnaro harta
- Danzigi vabalinn
- Trieste Vaba Territoorium
- Istria exodus
- Fiume kuberneride ja riigipeade loetelu
- Fiume postmargid ja postiteenuse ajalugu
- TIGR
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Il nuovo Samani: Dizionario del dialetto fiumano". Rooma, Società di Studi Fiumani. 2007
- ↑ Harold G. Nicolson. "Peacemaking". 1919.
- ↑ Ljubinka Toševa-Karpowicz. "D'Annunzio u Rijeci: mitovi, politika i uloga masonerije". Rijeka, Izdavački centar Sušak, Biblioteka Dokumenti; sv. 23, 2007. Raamatu autor ei nimeta seda väidet toetavaid allikaid.
- ↑ H. Lauterpacht, C. J. Greenwood. "International Law Reports". p. 430.
- ↑ Adrian Webb. "Routledge Companion to Central and Eastern Europe Since 1919".
- ↑ by H. Lauterpacht, C. J. Greenwood. "International Law Reports". p. 430-31.
- ↑ Mihael Sobolevski, Luciano Giuricin. "Il Partito Comunista di Fiume, (1921–1924): Documenti-Građa". Centro di ricerche storiche Rovigno, Fiume: Centar za historiju radničkog pokreta i NOR-a Istre. 1982. p. 20-21.
- ↑ Massagrande, Danilo L. "Italia e Fiume 1921–1924: dal 'Natale di sangue' all'annessione". Milano, Cisalpino – Goliardica Istituto Editoriale. 1982.
- ↑ Plovanić, Mladen. "Liburnisti i autonomaši 1943–1944". Dometi god. XIII. br. 3-4-5, pp. 51–54 & nr. 6, pp. 68–96. Rijeka, 1980.
- ↑ Ballarini, Amleto. "L’antidannunzio a Fiume – Riccardo Zanella". Trieste: Edizioni Italo Svevo. 1995.
- ↑ E.Primeri La questione di Fiume dal 1943 al 1945. Rigocamerano 2001.
- ↑ M.Dassovich. "1945–1947, anni difficili (...)". Del Bianco, 2005.
- ↑ G. Rumici. "Infoibati (1943–1945): i nomi, i luoghi, i testimoni, i documenti". Mursia, 2002.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Douglas Wilson Johnson. "Fiume and the Adriatic Problem".
- Società di studi Fiumani