Mine sisu juurde

Gaasitamisauto

Allikas: Vikipeedia
Põlenud Magirus-Deutzi mööbliveoauto Chełmno surmalaagri lähedal. Seda tüüpi sõidukeid kasutati ohvrite lämmatamiseks. Heitgaasid suunati suletud kambrisse, kuhu hukatavad olid lukustatud. Konkreetset mööbliveoautot ei olnud gaasitamiseks kohaldatud[1], kuid see annab protsessist hea ettekujutuse

Gaasitamisauto, ka gaasikamberauto (vene keeles душегубка; saksa keeles Gaswagen) oli liikuv gaasikamber. Sõidukil oli hukatavate jaoks õhukindel ruum, kuhu väljutati mootori töötamisel tekkivad heitgaasid. Ohvreid gaasitati vingugaasiga (süsinikmonooksiidiga) ning nad surid vingumürgistuse ja lämbumise tõttu. Gaasitamisautosid kasutas teadaolevalt esimesena 1930. aastatel Nõukogude salapolitsei.[2] Teise maailmasõja ajal kasutas natsionaalsotsialistlik Saksamaa gaasitamisautosid laialdaselt hävitamismeetodina, et mõrvata okupeeritud Poolas, Valgevenes ja Jugoslaavias vaimuhaiglate patsiente, mustlasi, juute ja vange.[3][4]

Augustis 1941 osales SS-Reichsführer Heinrich Himmler Minskis Arthur Nebe juhtimisel toimunud juutide massilisel demonstratsioonhukkamisel, mis ajas ta oksendama. Himmler otsustas, et tuleb leida alternatiivseid hukkamisviise.[5] Ta pöördus Nebe poole, et too leiaks "mugavamaid", vähem stressi tekitavaid meetodeid. Nebe otsustas esialgu katsetada vaimuhaigete mõrvamist lõhkeainetega Minskis ja seejärel autode heitgaasidega Mogilevis.[6] Nebe eksperimendid viisid liikuvate gaasikambrite kasutuselevõtmiseni.[7] Taolisi sõidukeid oli juba 1940. aastal kasutatud Ida-Preisimaa ja Pommeri vaimuhaiglate patsientide gaasitamiseks Soldau koonduslaagris.[8] Teine allikas kinnitab, et gaasitamisautosid testiti esimest korda Sachsenhausenis Nõukogude vangidega.[9]

Gaasitamisautosid kasutati eelkõige Chełmno hävituslaagris, kuni töötati välja kiiremat ja massilisemat tapmist võimaldavad statsionaarsed gaasikambrid. Idaaladel tegutsenud operatiivgrupi A kasutuses olid kahte tüüpi sõidukid: Opel-Blitz, kaaluga 3,5 tonni, ja suurem Saurerwagen, kaaluga 7 tonni.[10] Serbia aladel oli gaasitamisauto tuntud kui "dušegupka/душегупка" ja NSV Liidu aladel kui "душегубка" (dušegubka, '(nais)mõrtsukas'). SS kasutas nende masinate kohta eufemisme Sonderwagen, Spezialwagen või S-wagen ('erisõiduk').[11]

Gaasitamisautode kasutamisel oli kaks peamist puudust:

  1. tapmise aeglus – vahel kulus suremiseks 20 minutit või kauem;
  2. puudulik heliisolatsioon – autojuhid kuulsid ohvrite karjeid.

1942. aasta juuniks oli gaasitamisautode peamine tootja Gaubschat Fahrzeugwerke tarninud kokku 20 autot kahes mudelis. Kokku oli neilt selleks ajaks tellitud 30 autot. Pärast sõda polnud neist alles ühtegi. Gaasitamisautode olemasolu tuli esmakordselt välja 1943. aastal, kui Krasnodaris toimus 6700 tsiviilisiku gaasitamine. Gaasitamisautode abil hukatute koguarv on teadmata.

Gaasitamisautodest on avalikult räägitud mõnes intervjuus Claude Lanzmanni dokumentaalfilmis "Shoah" (1985).

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "SS use of mobile gassing vans". A damaged Magirus-Deutz van found in 1945 in Kolno, Poland. World War II Today. 2011. Vaadatud 22.04.2013. Source: Office of the United States Chief Counsel for Prosecution of Axis Criminality: Nazi Conspiracy and Aggression – Washington, U.S Govt. Print. Office, 1946, Vol III, p. 418
  2. ↑ Komsomolskaja Pravda, October 28, 1990; this source has been cited by several other authors: (i) Catherine Merridale. Night of Stone: Death and Memory in Twentieth-Century Russia. Penguin Books, 2002 ISBN|0-14-200063-9 p. 200; (ii) Timothy J. Colton. Moscow: Governing the Socialist Metropolis. Belknap Press, 1998. ISBN 0-674-58749-9 p. 286, (iii) Солженицын А.И. Two Hundred Years Together (Двести лет вместе), volume=2, Москва, Русский путь, 2002, ISBN|5-85887-151-8, p. 297, (iv) Yevgenia Albats, KGB: The State Within a State. 1995, page 101., (v) Е. Жирнов. «По пути следования к месту исполнения приговоров отравлялись газом». Коммерсантъ Власть, № 44, 2007. , (vi) Н. Петров. «Человек в кожаном фартуке». Новая газета, спецвыпуск «Правда ГУЛАГа» от 02.08.2010 № 10 (31). webarchive: https://web.archive.org/web/20100806171843/http://www.novayagazeta.ru/data/2010/gulag10/00.html 2010-08-06.
  3. ↑ Bartrop, Paul R. (2017). "Gas Vans". Paul R. Bartrop; Michael Dickerman (toim). The Holocaust: An Encyclopedia and Document Collection. Kd 1. Santa Barbara: ABC-CLIO. Lk 234–235. ISBN 978-1-4408-4084-5.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  4. ↑ " Gaasivagunid : Holokausti liikuvad gaasikambrid" , Nizkori projekt
  5. ↑ Longerich, Peter (2012). Heinrich Himmler: A Life, p. 547, ISBN 978-0-19-959232-6.
  6. ↑ Lewy, Guenter (2000). The Nazi Persecution of the Gypsies, pp. 204–208, ISBN 0-19-512556-8.
  7. ↑ Genotsiidi tee: esseed lõpliku lahenduse käivitamise kohta Christopher R. Browning
  8. ↑ Euroopa juutide hävitamine, osa 804, köide 1 Raul Hilberg
  9. ↑ Saul Friedländer. The Years of Extermination: Nazi Germany and the Jews, 1939-1945, HarperCollins, 2007, p. 234 ISBN 978-0-06-019043-9
  10. ↑ Ernst. Klee, Willi Dressen, Volker Riess (1991). "The gas-vans (3. 'A new and better method of killing had to be found')". The Good Old Days: The Holocaust As Seen by Its Perpetrators and Bystanders. Konecky Konecky. Lk 69. ISBN 1568521332. Vaadatud 8.05.2013.{{cite web}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  11. ↑ Patrick Montague (2012). "The Gas Vans (Appendix I)". Chełmno and the Holocaust: The History of Hitler's First Death Camp. Univ of North Carolina Press. Lk Appendix I: The Gas Van. ISBN 0807835277. Vaadatud 15.09.2018.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gaasitamisauto&oldid=6214304"