Kaliningradi oblast

Kaliningradi oblast
vene Калининградская область (Kaliningradskaja oblast)
Kaliningradi oblasti lipp Kaliningradi oblasti vapp
Pindala: 13 300 km²
Elanikke: 976 569 (1.01.2016)
Rahvastikutihedus: 73,4 in/km²
Keskus: Kaliningrad

Kaliningradi oblast (vene Калининградская область , 7. aprillist 4. juulini 1946 Königsbergi oblast) on Venemaa läänepoolseim oblast Läänemere kagurannikul. Vene NFSV ja hilisema Venemaa Föderatsiooni koosseisus on Kaliningradi oblasti ala Teise maailmasõja lõpust, enne sõda moodustas see põhjapoolse kolmandiku Ida-Preisimaast. Regioonis elab umbes miljon inimest, kellest valdava enamuse moodustavad sõjajärgsed vene immigrandid ning oblasti keskuseks on Kaliningradi linn, endise nimega Königsberg. Oblast piirneb lõunas Poola ning põhjas ja idas Leeduga ning kuulub Loode föderaalringkonda, kuid on enklaavina riigi muust territooriumist Leedu ja Valgevenega ära lõigatud. Oblastil on läänes pääs avamerele ja Wisła lahele, põhjas Kura lahele, mis on ainuke Venemaa Läänemere aasta läbi jäävaba sadam.

Loodus

Loodusvarad

• Maailma suurimad merevaiguvarud
• Nafta

Pinnamood

Pinnamoelt on Kaliningradi oblasti ala valdavalt madal tasandik. Wisła lahe rannikul on maapind kohati merepinnast madalamal. Oblasti kaguossa ulatub Balti moreenkõrgustike vöönd ja maapind tõuseb 231 m üle merepinna. Wisła ja Kura lahte avamerest eraldavatel Wisła ja Kura säärel asuvad suurejoonelised luited.

Kliima

Siinne parasvöötme kliima on rannikuala mereline, siseosas mõõdukalt üleminekuline.

Keskmine õhutemperatuur jaanuaris on −3...–5 °C, juulis +15...+17 °C.

Sademeid on kuni 700 mm aastas. Sademeterikkaimaks piirkonnaks on oblasti kagunurgas kerkiva kõrgustiku läänenõlvad.

Läänemeri

Rannikumeri ja Wisła laht ei külmu. Oblasti rannikule jääb kaks maasäärtega avamerest eraldatud mageveelist laguuni – Wisła laht ja Kura laht. Esimesest on oblastil ka pääs avamerele (Baltiiski sadam), Kura lahe suue jääb Leedu territooriumile.

Siseveekogud

Suurim oblastisisene jõgi on Wisła lahte suubuv Pregolja. Põhjapiiril Leeduga voolab Nemunas (vene keeles Неман, saksa keeles Memel), mis suubumisel Kura lahte moodustab delta. Nimetatud jõed on omavahel ühendatud kanalite süsteemiga (ulatub üle Poola Saksamaale ja Prantsusmaale).

Taimestik

15% piirkonnast on kaetud metsaga.

Looduskaitse

Kura säär (Venemaale ja Leedule kuuluv osa koos) on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Rahvastik

Rahvaarv oli 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 955 200. Linnades elas 741 800 ja maal 213 400 elanikku.

Suurim linn on 430 300 elanikuga Kaliningrad (saksa keeles Königsberg). Teised tähtsamad linnad on Tšernjahhovsk (saksa Insterburg), Sovetsk (saksa Tilsit), Neman (saksa Ragnit) ja Baltiisk (saksa Pillau). Kokku on linnu 22 ja aleveid 5. Umbes 80% oblasti elanikest elab linnas, maapiirkonnad on hõredalt asustatud.

Rahvuslik koosseis

Oblasti algsed asukad olid balti hõimude hulka kuuluvad preislased ja leedulased. 13. sajandil vallutasid oblasti alad sakslased ja kohalikud järk-järgult saksastusid. 20. sajandiks oli leedu keele kõnelejaid säilinud vaid Ida-Preisimaa kirde- ja idaosas (Väike-Leedu).

Sakslastest elanikkond põgenes Teise maailmasõja lõpus peale tungiva Punaarmee eest. Paigale jäänud sakslased küüditati 1947. aastal Saksamaale. Nende asemele toodi inimesi Venemaa keskosa oblastitest ja Valgevenest (sõjas enim kannatanud majandusega piirkondadest).

Praegu moodustavad elanikkonnast 86,4% venelased, ukrainlased 3,7%, valgevenelased 3,6%, leedulased 1,1%, armeenlased 1,0% ja sakslased 0,8%. Venelaste arvukus on vaikselt tõusmas, 1979. aastal moodustasid nad 78%. Sakslasi elas Nõukogude ajal oblastis 1000–2000, tänapäeval on mõned sakslased regiooni tagasi pöördunud ning kokku elab oblastis umbes 7500.

Religioon

Vastavalt rahvuslikule koosseisule on valdav religioon õigeusk. Oblastis elavad leedulased on katoliiklased ja seal elanud sakslased olid luterlased.

Ajalugu

See artikkel keskendub Kaliningradi oblasti ajaloole. Varasema ajalooga tutvumiseks enne 1945. aastat vaata Ida-Preisimaa.

Otsust siiani Saksamaale kuulunud Ida-Preisimaa jagada Poola ja Nõukogude Liidu vahel arutati juba 1943. aastal Teherani konverentsil. Kui alguses plaanisid liitlased jätta kogu Ida-Preisimaa Poolale kompensatsiooniks kaotatud idaalade eest, aga Stalin nõudis Nõukogude Liidule jäävaba sadamat Läänemerel, millega liitlased nõus olid. Jagamine vormistati Potsdami konverentsil (17. juulist 2. augustini 1945), mille järgi Nõukogude Liit sai Ida-Preisi põhjaosa ja lõunaosa läks Poolale (Warmia-Masuuria vojevoodkond).

Pärast Ida-Preisimaa okupeerimist moodustati 1945. aastal Königsbergi erisõjaväeringkond, mis 1946. aastal reorganiseeriti Königsbergi oblastiks (Vene NFSV koosseisus). Hoolimata ametlikust tsiviiladministratsiooni loomisest sõjaväe domineeriv positsioon oblastis püsis. Pärast Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehe Mihhail Kalinini surma 1946. aasta suvel nimetati Königsberg tema auks ümber Kaliningradiks, millele järgnes massiline külade, linnade ja tänavate ümbernimetamine, sihiga saksapärasus regioonist välja juurida. Ka oblasti nimi kohandati vastavalt uuele linnanimele Kaliningradi oblastiks.

Esimesel aastal olid oblastis enamusrahvuseks veel sakslased, keda kohe ümber ei asustatud. Nende arv oli küll kiiresti kukkumas – kui 1946. aastal elas Königsbergis ja selle ümbruses umbes 110 000 sakslast, siis 1947. aasta suvel, mil Nõukogude Liit asustas Ida-Preisimaale jäänud sakslased Saksamaale ümber, oli ümber vaja asustada vaid 30 000 sakslast. Saksa elanikkonna asemele saabusid venelased, ukrainlased jt Nõukogude rahvad.

1960. aastatel arutati ideed luua oblasti Nõukogude Liidu sakslaste jaoks autonoomne ala, aga see idee kunagi reaalsuseks ei saanud. Kuni 1960. aastate lõpuni Lääne-Saksamaa Preisimaa jagamist Poola ja Nõukogude Liidu vahel ei tunnustanud, kuni Brandt tunnustas uut idapiiri nn idalepingutega.

Nõukogude Liidu ajal oli Kaliningradi oblasti näol tegemist eriti tugevasti militariseeritud piirkonnaga, mida kutsuti ka "uputamatuks Nõukogude lennukikandjaks". Suured jäävabad sadamad moodustasid Läänemere sõjalaevastiku põhibaasid. Oblastisse oli Nõukogude lagunemise ajal paigutatud üle 100 000 mehe. Head strateegilist positsiooni kasutati ka ära, et hoida mõjuvõimu Baltikumis, Poolas ja Saksamaal. Samuti oli see peamine sadam, kust saadeti toetussaadetisi Nõukogude Liidu liitlastele kolmandas maailmas.

90. aastatel tabas ka Kaliningradi majanduslik allakäik, tööpuudus ja inflatsioon. Ka tundsid mitmed sakslased regiooni vastu huvi – oblasti nii koliti kui ka investeeriti. Huvi tõusu näitas ka saksakeelse ajalehe avamine 2003. aastast sõlmisid Euroopa Liit ja Venemaa lepingu transiidilepingu, mille järgi saavad isikud oblasti ja Venemaa vahel läbi Leedu liikuda lihtsustatud korras. Kaliningrad püsib ka tänapäeval Venemaa Läänemere laevastiku baasina ning on väga tugevalt militariseeritud ala.

Majandus

Kaliningradi oblastis ehitatakse ja parandatakse vaguneid, kraanasid ja laevu ning pannakse kokku autosid.

Kaevandatakse ja töödeldakse merevaiku (mõnedel andmetel asub seal üle 90% maailma varudest ja toodangust), tselluloosi ning on alustatud nafta ammutamist.

Venemaa ülejäänud osadega peetakse ühendust lennukitega ning maad mööda läbi Leedu ja Valgevene. Aastail 2003–2010 oli käigus laevaliin Peterburi, millel sõitis Georg Ots. Laev sildus esimestel aastatel Kaliningradi Kalasadamas, seejärel aga Baltiiski (endise saksa nimega Pillau) sadamas.

Oblastis on võrreldes ülejäänud Venemaaga head maanteed, mis on kuberner Georg Boosi pärand oblastile. Lõpetati ka Teise maailmasõja ajal pooleli jäänud Berliini–Königsbergi kiirtee oblasti piires, sõita saab Kaliningradist Elblagini. Berliiniga on raudteeühendus.

Haldusjaotus

Saksakeelne Kaliningradi oblasti kaart, ajalooliste Saksa linnanimedega

Kaliningradi oblastis on 13 rajooni ja 8 oblastilise alluvusega linna, mis moodustati 1946. aastal:

• Bagrationovski rajoon, keskusega Bagrationovsk (endine saksa nimi Preußisch Eylau),
• Gvardeiski rajoon, keskusega Gvardeisk (endine saksa nimi Tapiau),
• Gurjevski rajoon, keskusega Gurjevsk (endine saksa nimi Neuhausen),
• Krasnoznamenski rajoon, keskusega Krasnoznamensk (endine saksa nimi kuni 1938. aastani Lasdehnen ja seejärel 1946. aastani Haselberg),
• Laduškini rajoon, keskusega Laduškin (endine saksa nimi Ludwigsort),
• Nesterovi rajoon, keskusega Nesterov (endine saksa nimi Stallupönen),
• Ozjorski rajoon, keskusega Ozjorsk, (endine saksa nimi kuni 1937. aastani Darkehmen, aastatel 1937–1946 Angerapp),
• Pravdinski rajoon, keskusega Pravdinsk (endine saksa nimi Friedland),
• Primorski rajoon, keskusega Primorsk (endine saksa nimi Fischhausen),
• Polesski rajoon, keskusega Polessk (endine saksa nimi Labiau),
• Slavski rajoon, keskusega Slavsk (endine saksa nimi Heinrichswalde),
• Sovetski rajoon, keskusega Sovetsk (endine saksa nimi Tilsit),
• Tšernjahhovski rajoon, keskusega Tšernjahhovsk (endine saksa nimi Insterburg).

Vaata ka

• Ida-Preisimaa

Välislingid

• Kaliningradi oblasti administratsioon
• Tiit Pruuli: Ida-Preisimaa "vabastamine" 1945. Sõja võit ja inimlikkuse kaotus – Postimees, 9. mai 2009
• "Idanaabri pinged | Vadim Štepa: Kaliningradist võinuks saada omaette Balti vabariik" Eesti Päevaleht, 20. veebruar 2022