Sümfoonia

See artikkel räägib üldmõistest; Ester Mägi teose kohta vaata artiklit Sümfoonia (Ester Mägi)

Helilooja Thomas Ludwig dirigeerib sümfooniaorkestrit

Sümfoonia (kreeka keeles σύμφωνος sýmphōnos 'kokkukõlav, harmooniline'; itaalia keeles sinfonia) on muusikažanr, millesse kuuluvad erineva muusikavormi ja esituskoosseisuga, tavaliselt ilma solistita instrumentaalmuusika teosed.

Sümfoonia tavaline esituskoosseis on tänapäeval sümfooniaorkester.

Mõiste

Sõna "sümfoonia" on moodustunud kahest kreekakeelsest sõnast syn (‘koos’) ja phōnē (‘kõlama’). Ladinakeelset sõna symphonia kasutati kesk- ja renessansiajal kooskõla tähenduses.

Ilmselt on sõna algne tähendus olnud põhjuseks ka Giovanni Gabrieli ("Sacrae symphoniae", 1597), Heinrich Schützi ("Symphoniae sacrae", 1629) ja teiste heliloojate tavaliselt nii lauljaid kui ka muusikainstrumente kaasavate motettide pealkirjastamisel.

17. sajandil tähistati sõnaga "sümfoonia" (sinfonia) ooperite, oratooriumite ja kantaatide instrumentaalseid sissejuhatusi, aariate ja ansamblite sissejuhatavaid instrumentaalseid ritornelle ning ansambliteoseid, mida võiks nimetada ka sonaatideks või kontsertideks. Põhjused, miks sarnaseid teoseid nimetati erineva nimetusega, olid muusikavälised: sümfoonia võis olla osa suuremast teosest, näiteks ooperist või oratooriumist, muusikasündmusest (akadeemiast) või jumalateenistusest.

Tänapäevase mitmeosalise sümfoonia otseseks eelkäijaks oli ooperi avamäng, millel 18. sajandi alguseks oli kujunenud suhteliselt standardne kolmeosaline struktuur: kiire – aeglane – tantsuline kiire. Seda Alessandro Scarlatti ja tema kaasaegsete skeemi rakendati laialt ka väljaspool Itaaliat: põhiliselt Saksamaal ja Inglismaal ning vähem Prantsusmaal, kus valitses prantsuse avamäng.

Sõnu "avamäng" ja "sümfoonia" peeti veel 18. sajandil sünonüümideks.

Ajalugu

16. ja 17. sajandi sümfoonia

Näiteks Johann Sebastian Bach nimetas sümfooniateks (sinfonia) nii teise klahvpillipartiita esimest osa kui ka kolmehäälseid inventsioone.

18. sajandi sümfoonia

18. sajandil kujunes sümfoonia juhtivaks instrumentaalmuusika žanriks, mida klassitsismiajastu lõpuks iseloomustas neljaosaline sonaaditsükli vorm:

1. osa. Allegro (kiire), sonaat-allegro vormis.

2. osa. Andante (või Adagio vms aeglases tempos), tihti variatsioonivormis.

3. osa. Menuett (või Skertso, tantsulise iseloomuga, kolmeosalises vormis)

4. osa. Finaal (Allegro, Allegretto, Presto vms kiires tempos, tavaliselt rondovormis.)

Sellises vormis sümfooniaid kirjutatakse tänapäevani.

19. sajandi sümfoonia

19. sajandi romantilisel sümfoonial võis olla ka rohkem või vähem osi. Alates Ludwig van Beethoveni 9. sümfooniast võisid sümfoonia koosseisus olla ka lauljad.