Tegevusteraapia

USA mereväe tegevusterapeudid ja patsiendid

Tegevusteraapia (inglise keeles occupational therapy) on rahvusvaheliselt tunnustatud tervishoiuala. Teraapiaprotsessis kasutatakse hindamist ja tegevusterapeutilisi sekkumisi, et indiviidi, grupi või kogukonna tasemel arendada, taastada või säilitada tähenduslike tegevuste sooritamiseks vajalikke võimeid. Tegevusteraapias keskendutakse toimingute kogumitele, millega inimesed on igapäevaelus hõivatud ning millel on nende jaoks tähendus ja väärtus. Näiteks võib teraapia olla keskendunud enesehooldustegevustele nagu riietumine, söömine ja toas ringi liikumine, produktiivsetele tegevustele nagu tööl või koolis käimine, mängimine ja ühiskonnaelus osalemine ning vaba aja tegevustele nagu sportimine, aiandus või sotsiaalne suhtlus.

Ülevaade

Tegevusteraapia protsess koosneb mitmetest erinevatest sammudest ja baseerub esmasel ning korduvatel hindamistel. Tegevusterapeut koostöös kliendiga selgitavad välja, millised igapäevaelu tegevused on kliendil häiritud. Hindamine hõlmab standardsete meetodite kasutamist nagu intervjuu, vaatlus ja suhtlemine kliendi lähedaste inimestega. Hindamise tulemused on tegevusteraapia plaani aluseks, mis sisaldavad lühi- ja pikaajalisi teraapia eesmärke. Teraapia käigus keskendutakse sellistele tegevustele, mille sooritamist inimene igapäevaelus soovib, peab või valib. Eesmärgipäraste tegevuste kasutamine teraapias aitab parandada või õpetada inimesele igapäevaelu toimingute sooritust, kohandada füüsilist keskkonda ning vajadusel hankida ka abivahendeid. Lõpphindamine aitab välja selgitada, kas teraapia eesmärgid on saavutatud ja teraapia lõpetatakse või vajab plaan korrigeerimist ja teraapia peab jätkuma.

Tegevusterapeut töötab sotsiaal-, tervishoiu- või haridusasutustes, kohalikus omavalitsuses või eraettevõtluses.

Definitsioon

Eesti Tegevusterapeutide Liidu definitsiooni kohaselt on tegevusteraapia “eesmärgipäraste tegevuste kasutamine inimestega, kellel on piirangud somaatilise haiguse või trauma, psühhosotsiaalse- või arenguhäire, õpiraskuste, vaesuse või kultuurierinevuste tõttu või kõrgest east tingituna, selleks, et suurendada nende iseseisvust, ennetada puuet ja säilitada tervist”.

Teise definitsiooni kohaselt on tegevusteraapia eriala, mille eesmärk on aidata inimestel tegutseda, parandades seeläbi igas vanuses inimeste heaolu, edendada tervist ja võimaldada ühiskonnas osalemist. Selleks kasutatakse eesmärgipäraselt valitud tegevusi, kohandatakse füüsilist ja sotsiaalset keskkonda ning leitakse tegevustes osalemiseks uusi võimalusi. Väljaspool Eestit asuvate professionaalsete tegevusteraapia organisatsioonide eriala definitsioonid on sisult sarnased.

Tegevusteraapia ajalugu ja filosoofia

Ajalugu

Oma olemuselt on tegevusteraapia väga vana. On tõendeid, et juba antiikajal kasutati tegevusi ravivõtetena. Esmakordselt kasutas Kreeka arst Asclepiades terapeutilisi massaaže, harjutusi, vanne ja muusikat stressi leevendamiseks ja meele rahustamiseks. Rooma Keisririigi ajal soovitas filosoof Celsus kasutada patsientide ravis muusikat, reisimist, vestlust ja trennitegemist. Kuid keskajaks oli selliste sekkumiste kasutamine vaimse tervise probleemidega tegelemiseks väga haruldane või siis puudus täielikult.

Valgustusaja lõpus tekkis nn. moraalne ravi, mille põhimõtetest kasvas välja ka tegevusteraapia. Sellele ravisuunale pani aluse prantsuse arst Philippe Pinel, kes loobus paljudest tolleaegsetest traditsioonilistest ravimeetoditest ning otsustas teraapia kasuks, mis hõlmas lähedast, tihedat ja sõbralikku kontakti patsiendiga. Pinel keelas oma raviasutustes ketid ja köied patsientide kinnihoidmiseks ning propageeris ja kasutas muusikat, kirjandust, kehalisi harjutusi ja tööd emotsionaalse stressi leevendamiseks, mille läbi parandas inimese võimet teha igapäevategevusi.

Oluliseks pöördepunktiks tegevusteraapia arengus, mis aitas kaasa ka selle seadusliku meditsiinivaldkonnana tunnustamisele oli 1915. aastal Eleanor Clark Slagle poolt korraldatud esimene tegevusterapeutidele mõeldud haridusprogramm. Tegevusteraapia kujunes elukutseks kaks aastat hiljem 1917. aastal Ameerika Ühendriikides, kui asutati riiklik Tegevusteraapia Edendamise Selts (praegu tuntud kui American Occupational Therapy Association (AOTA)).

Kuni 20. sajandi algusaastateni kasutati tegevusteraapiat eelkõige erinevate vaimuhaiguste ravis. Kuid järjest kiirema industrialiseerimisega kaasnenud tööõnnetuste sagenemine, laialt levinud tuberkuloosist tingitud tüsistused ning I maailmasõjast naasnud suurel hulgal vigastatud sõdurite terviseprobleemidega tegelemine laiendasid tegevusteraapia tööpõldu. Ameerika Ühendriikide sõjavägi pöördus Tegevusteraapia Edendamise Seltsi poole, et viimane palkaks ja õpetaks välja üle 1200 „taastumise abistaja“, kes aitaks rehabiliteerida sõjast naasnuid. II maailmasõda ning sellega kaasnenud vajadus tegevusterapeutide järgi tõi kaasa selle valdkonna kasvus ning arengus tohutu hüppe.

1960. aastatel läksid tegevusteraapia teenused haiglast üle ka kogukonda ning muutus ka üksikisikutele teenuste osutamise filosoofia. Meditsiinilisest mudelist sai taastumismudel – see tugevdas tegevusteraapial põhinevat ravi kui pikaajalist protsessi, mille lõppeesmärk on patsiendi iseseisvus ja osalemine kogukonna tegevustes.

1980. ja 1990. aastatel tõusis tegevusteraapias fookusesse inimese elukvaliteet. Sellest tulenevalt hakati rohkem panustama hariduse, tegevusvõimetuse ennetamise, sõeluuringute ja tervise hoidmisesse. Tegevusteraapia on sellest ajast alates aina rohkem keskendunud elukvaliteedi ja iseseisvuse säilitamisele.

Tegevusteraapia filosoofia alused

Tegevusteraapia filosoofia on arenenud ja muutunud terve selle valdkonna ajaloo jooksul. Tegevusteraapiale alusepanijate filosoofiline käsitlus tugines suuresti eelmise sajandi alusideoloogiatele nagu romantism, pragmatism ja humanism.

William Rush Dunton, üks Tegevusteraapia Edendamise Seltsi patroone, toetas ja levitas seisukohti, et tegevus on inimese üks baasvajadusi ning et tegevused on terapeutilised. Duntoni mõtetest on tuletatud tegevusteraapia ühed baaseeldused:

• Tegevustel on positiivne mõju tervisele ja heaolule
• Tegevused loovad struktuuri ja aitavad paremini aega organiseerida
• Tegevused annavad elule nii isiklikus kui ühiskondlikus mõõtmes mõtte

Neid eeldusi on aastate jooksul edasi arendatud ning nad loovad baasväärtused, millele tegevusteraapia eetika ka tugineb.

1950. aastatel kasvanud meditsiinivaldkonna kriitika ning II maailmasõjas vigastatute suur arv tõid kaasa olulise muutuse tegevusteraapia filosoofias. Reduktsiooniline filosoofia toetub uskumustele, et inimese struktuur ja funktsioon on kõige paremini mõistetavad detailse vaatluse ja eksperimendi kaudu. Kuigi selline lähenemine tõstis tehnilise teadmise kvaliteeti, tekitas selline mõttelaad tegevusterapeutide seas segadust oma identiteedi suhtes, sest tähelepanu ei pööratud mitte niivõrd inimese tegevusvõimele vaid patoloogiale. Tegevusteraapias võeti kasutusele tehnikad, mis vähendasid küll haiguse sümptomite hulka, kuid ei keskendunud inimesele terviklikult. Sellest tulenevalt liiguti tagasi inimesekeskse lähenemiseni.

Tänapäeval jätkab tegevusteraapia aktiivselt oma valdkonna ja tegevuse lahtimõtestamist. Laiema vaate kohaselt ei peaks tegevusteraapia tegelema mitte ainult puudest tingitud ebavõrdsuse ja probleemidega. Uuteks tegevusvaldkondadeks on saamas tegevusterapeutide töö põgenikega, ülekaaluliste lastega ja kodututega .

Tegevusteraapia viiteraamistikud ja mudelid

Viiteraamistiku eesmärk on kirjeldada ja luua vastastikust mõistmist toetudes tegevusteraapia teooriale, lähtudes praktika kesksetele mõistetele, põhieeldustele ja visioonile.

Viiteraam koosneb omavahel kokkusobivate teooriate rühmadest, mida saab konkreetses praktikavaldkonnas rakendada:

• Biomehaaniline viiteraam;
• Rehabilitatiivne ehk kompensatoorne viiteraam;
• Õppimise viiteraam;
• Neuroarenguline viiteraam;
• Kognitiiv-tajumuslik viiteraam;
• Kompensatoorne/rehabilitatiivne viiteraam

Sellest tulenevalt võib viiteraamistiku mõtteliselt jaotada kaheks osaks:

• Valdkondadeks ja nende alajaotuseid:
  • Enesehooldustoimingud.
  • Produktiivsed toimingud.
    • Töö.
      • Tasustatud.
      • Vabatahtlikud.
    • Õppimistoimingud.
    • Instrumentaalsed igapäevatoimingud.
  • Vabaaja toimingud.
    • Aktiivsed.
    • Passiivsed.
  • Kliendist tulenevad tegurid.
    • Väärtused, uskumused, vaimsus, kehafunktsioonid, kehastruktuurid.
  • Sooritamisoskus.
    • Motoorsed, sensoorsed, sensomotoorsed, psühhosotsiaalsed tegevuseeldused.
  • Sooritusmustrid.
    • Rutiinid, rituaalid, rollid.
  • Kontekst ja keskkond.
    • Kultuuriline, isiklik, füüsiline, sotsiaalne, ajaline virtuaalne.
• Protsessiks, mis kirjeldab praktiseerija tegevust kliendikesksete ja kutsetegevusele keskenduvate teenuste pakkumist.

Tegevusteraapia mudelite abil analüüsitakse hindamisel saadud informatsiooni mõistmaks kogu inimest ja tema individuaalseid vajadusi Mudelite kasutamine aitab teraapiaprotsessi struktureerida, võimaldab kindlaks teha ja prioriseerida tegevusvõime probleeme ning kasutades sobivaid teoreetilisi lähenemisi, konteksti tingimusi, tugevusi ja ressursse, koostada eesmärkidega kooskõlas olev tegevusplaan.

Tegevusterapeudid saavad töös lähtuda erinevatest mudelitest nagu:

• CMOP-E – Kanada tegevusvõime mudel
• CMCE – Kanada kliendikeskse võimestamise mudel
• PEO – inimene-keskkond-tegevus mudel
• VALMO – tegevuse väärtuse ja tähenduse mudel
• VdTMoCA – Vona du Toit mudel
• OPM(A) – Austraalia tegevusvõime mudel
• MOHO – inimtegevuse mudel
• KAWA – jõe mudel

Kanada tegevusvõime mudel (CMOP-E)

Kanada tegevusvõime mudeli ajalugu (CMOP)

Kanada tegevusvõime mudel võeti kasutusele 1980.-l. Selle väljatöötajaks oli Kanada Tegevusterapeutide Assotsioon riikliku rahastuse toel. Mudelit tutvustati esimakordselt 1982. aastal ja pidevate täienduste ja muutuste järel nimetati see ümber aastal 1997 Kanada töösooritus mudeliks. Mudeli olulisteks täiendusteks olid, näiteks aastal 1993 lisatud indiviidi mõjutavad keskkonnategurid - kultuuriline, majanduslik ja institutsionaalne keskkond. Oluliseks muutuseks sai 1997. aastal mudeli keskmesse asetatud vaimsus. 1994. aastal loodi Kanada mudeli arendamisel ka töövõime hindamismõõdik, mis aitab tegevusterapeudil hinnata enesehoolduse, töö ja vabaaja valdkondade toiminguid.

Kanada tegevusvõime ja kaasatuse mudel (CMOP-E)

CMOP-E on Kanada mudeli täiendus võeti kasutusele 2007 aastal. Eelnevalt keskendus mudel inimesele, keskkonnale ja tegevusele. Mudelile lisandus kolm olulist tegurit - tegevuste repertuaar, tegevuslik tulemuslikkus ja kaasatus tegevustesse. Tegevuste repertuaari alla loetakse kõik rollid ja ametid, mida inimene täidab või on võimeline elu jooksu täitma. Tulemuslikusse alla loetakse inimese oskused, võimed ja teadmised. Selle alla kuuluvad näiteks oskused organiseerida, planeerida ja täita oma vajadusi. Tegevuslikku kaasamise põhimõte on inimest toetades lasta tal ise teha otsuseid ja oma elu kontrollida.

Kanada tegevusvõime mudeli komponendid

Kanada tegevusvõime mudeli kolmeks õhi komponendiks on inimene, tegevused ja keskkond. Mudeli keskel in indiviidi spirituaalsus ning indiviidi füüsilised, afektiivsed ja kognitiivsed tegevuseeldused. Tegevuste alla kuuluvad indiviidi enesehooldus, produktiivsus ja vabaaja toiminguid. Ning keskkond mis jaguneb neljaks osaks nagu sotsiaalseks, kultuuriliseks, institutsionaalseks ja füüsiliseks keskkonnaks.

Tegevusvõime mõõdiku rakendamine

Tegevusterapeudi tööks on indiviidi tegevusvõime mõõtmine, probleemkohtade kaardistamine ja hindamine. CMOP-E-ga loodud tegevusvõime mõõdik on hea juhend tegevusterapeudi jaoks, kuidas kliendi probleemkohti mõõta. See kujutab endast skaalat ühest kümneni, mille abil tegevusterapeut saab parema ülevaate indiviidi probleemidest. Esimeseks sammuks on kliendi küsitlemine igapäevaelus esinevatest probleemidest, tegevusterapeut küsib viit põhiprobleemi ning seejärel tegevusterapeut laseb kliendil hinnata enda põhjal, kui olulised on ta jaoks need tegevused ning klient hindab neid ühest kümneni, kus kümme on väga oluline ja üks pole üldse oluline. Seejärel tegevusterapeut laseb kliendil hinnata ühest kümneni kui võimeline ta on neid tegevusi sooritama praegusel hetkel ja ühest kümneni, kui hästi ta tahaks olla võimeline neid tegevusi sooritada tegevusteraapia lõpuks. Selline küsitlemine võib võtta kuni üks tund, kuid see sõltud küsitlevast indiviidist.

Pärast kliendi küsitlemist ja põhiprobleemide kaardistamist tegevusterapeudi tööks on valida, mis meetmeid tegevusvõime parandamiseks ta kasutusele võtab, neid võib olla ka mitu olenevalt probleemidest, mis kliendil esinevad. Terapeudi tööks on teatada kliendile, millest sõltuvad esinevad raskused ja luua eesmärgid. Tegevusteraapia jooksul mõõdetakse taas sama viisiga, kas paika pandud eesmärgid on saavutatud ja eelnevalt kaardistatud probleemid on lahendatud, seejärel üritatakse taas leida probleemkohti ning juba tegeleda nendega. Võib juhtuda, et uusi probleemkohti igapäevaelu tegevustes ei leitagi.

Esinevad probleemid

Kuna mudeli mõõteraamistik on väga kindel võib juhtuda, et esimesel kohtumisel võib terapeut kõrvale jääda indiviidi vajadustest arutades muid probleemkohti. Võib esineda probleeme mudeli kasutamisel, kui klient on suunatud terapeudi juurde ning ei ole piisavalt teadlik tegevusterapeudi tööst ning võib probleemkohtades terapeudile üldse mitte avaneda ja see tõttu mudel on efektiivsem kui terapeudi ja kliendi vahel on juba olemas paika pandud terapeutiline suhe.

Kanada praktika protsessi raamistik (CPPF)

Kanada tegevusteraapia protsessi raamistik ehk CPPF (inglise keeles Canadian Practice Process Framework) on tõenduspõhine, kliendikeskne ja tegevuspõhine raamistik, mis on loodud selleks, et tegevusterapeute klientidega töötamisel kogu praktikaprotsessi vältel juhendada. Raamistik arvestab nii üldist tausta, kui ka teraapiakeskkonda, kus tegevusterapeut ja tema klient asuvad, st kus ja millistes tingimustes kogu tegevusteraapia protsessi läbi viiakse. CPPF-i töötasid välja Helene Polatajko, Janet Craik, Jane Davis ja Elizabeth Townsend aastal 2007.

Kanada tegevusteraapia protsessi raamistik koosneb neljast erinevast komponendist, millest kolm on kontekstuaalsed (sh sotsiaalne kontekst, praktika kontekst ja võrdlusraamistik). Neljas komponent on protsessipõhine ja seda esindavad kaheksa tegevuspunkti, mis juhivad tööalase võimaldamise protsessi.

• Sotsiaalne kontekst – klient ja terapeut asuvad mõlemad laiemas ühiskondlikus kontekstis, mis koosneb elementidest

a) kultuurilisest,

b) institutsionaalsest,

c) füüsilisest ja

d) sotsiaalsest keskkonnast.

• Praktika kontekst – see on põimitud laiemasse sotsiaalsesse konteksti ja selle annab kliendi ja terapeudi kohtumine. Teraapiaprotsessi mõjutavad isiklikud tegurid ja keskkonnategurid, mida klient ja terapeut oma suhtlusest kaasa toovad.
• Võrdlusraamistik – määratletud kui omavahel seotud teooriate, konstruktsioonide ja kontseptsioonide kogumid, mis kujundavad kuidas spetsiifilisi tööalaseid väljakutseid nähakse, tuntakse/tajutakse ning kuidas neile lähenetakse.

Neljanda komponendi kaheksa tegevuspunkti on järgmised:

(1) alustamine/ sisenemine,

(2) etapi määramine,

(3) hindamine,

(4) eesmärkide seadmine,

(5) plaani elluviimine,

(6) jälgimine/kohandamine,

(7) tulemuste hindamine ja

(8) kokkuvõte/väljumine.

Tegevuspunkt 1 "alustamine/ teraapiasse sisenemine" on esimene kontakt kliendi ja tegevusterapeudi (TT) vahel. Klient tuvastatakse (võib olla üksikisik, perekond, organisatsioon või kogukond). Esmase kontakti ajal võib TT arutada kliendi võimalikke tööalaseid probleeme ja otsustada, kas jätkata praktikaga. Selles etapis on oluline saada ülevaade kliendi taustast ja tegevusteraapia vajalikkusest ning valida sobiv lähenemismeetod, esitades vastavaid küsimusi.

• Kes on klient? (indiviid, perekond, rühm, organisatsioon või kogukond?)
• Kas tundub, et klient vajab tegevusteraapiateenust? Millised on kliendi tajutavad tööalased väljakutsed?
• Kas klient on andnud nõusoleku tegevusteraapias osalemiseks?
• Milline teenuse osutamise mudel tundub kõige sobivam kliendiga töötamiseks?

2. punkt "tegevusteraapiaks ettevalmistav etapp/etapi määramine" hõlmab tegevusterapeudi teadliku nõusoleku dokumenteerimist ja suhte arendamist kliendiga.

Esitatavad küsimused oleks:

• Kas TT saab pakkuda seda, mida klient vajab?
• Millised on kliendi tajutavad või potentsiaalsed tööalased probleemid?
• Millised on kliendi potentsiaalsed tööalased eesmärgid?
• Millised teoreetilised raamistikud hindamisprotsessi juhivad?

3. punkt „hindamise läbiviimine” hõlmab kliendi hindamist ja temaga konsulteerimist, et teha kindlaks kõik tegurid, mis võivad mõjutada ametite toimimist.

Küsitakse küsimusi nagu:

• Mida tuleb tegevuspunktis 2 valitud võrdlusraamistiku(de) põhjal hinnata?
• Kuidas hindamist läbi viia?
• Mida tähendavad hindamistulemused kliendi tööalaste probleemide seisukohast?
• Kas TT suhtlus kliendiga peaks jätkuma järgmise tegevuspunktini või lõppema sellega punkt? (Suhtlemine võib lõppeda, kui: tööalaseid probleeme või eesmärke ei märgita)

4. punkt „tegevusteraapia eesmärkide ja plaani kooskõlastamine" hõlmab kliendi ja TT koostööd, et seada prioriteediks tööalased probleemid ja leppida kokku tööalased eesmärgid, mida klient soovib saavutada.

• Mis on need tööalased eesmärgid, mille nimel klient töötada soovib?
• Milliseid tegevusepõhiseid eesmärke on vaja ellu viia, et eesmärk saavutada?
• Kuidas eesmärgid saavutatakse?
• Kas plaan arvestab tööalaseid eesmärke, tausta, hindamise tulemusi, ajakava, ressursinõuded ja hindamismeetodeid?
• Kas TT suhtlus kliendiga peaks jätkuma järgmise tegevuspunktini või lõppema selles punktis?

Viiendas (5) tegevuspunktis „tegevusteraapia plaani elluviimine” tegevusterapeut kaasab kliendi teraapilistesse planeeritud tegevustesse, samal ajal protsessi dokumenteerides ja kasutades kliendil spetsialiseerumistehnikaid.

Olulised aspektid:

• Mida on vaja plaani elluviimiseks teha?
• Kes peab tegutsema?
• Milliseid võimaldamisoskusi peaks kasutama?
• Milline raamistik juhib plaani elluviimist?
• Kuidas on klient tegevuse kaudu kaasatud plaani elluviimisesse?

6. punkt „tegevusteraapia kulgemise jälgimine ja kohanduste tegemine” hõlmab pidevat hindamist, et teha kindlaks, kas klient liigub oma ametialase eesmärgi poole. Kui areng ei edene plaanipäraselt, võivad TT ja klient koostada uue plaani.

Kaalutavad küsimused oleks:

• Kas plaan viiakse ellu ootuspäraselt?
• Kas eesmärkide ja ametialaste eesmärkide saavutamisel tehakse edusamme?
• Kas eduka saavutuse tagamiseks on vaja muudatusi?

7. tegevuspunktiks on “tulemuste hindamise” tegevuspunkt hindab uuesti kliendi tööalaseid probleeme, et võrrelda tulemusi esialgsete leidudega ja dokumenteerida võimalikud järgmised sammud.

• Kas kliendi varasemad tööalased eesmärgid, probleemid või väljakutsed on lahendatud plaani elluviimisel?
• Kas on muid tööalaseid probleeme, millega tuleks tegeleda?
• Kas praktikasuhe peaks jätkuma (naastes 4. punkti juurde) või lõppema antud punktis?

Viimaseks ehk kaheksandaks (8) punktiks on “lõpetamise/väljumise” tegevuses TT dokumenteerib teraapia lõpetamise ning vajadusel annab soovituse uue teraapia alustamiseks. Tegevusterapeut arutab kliendiga läbi teraapia lõpetamise.

Esitatavad küsimused oleks järgmised:

• Kas tegevusterapeut ja klient nõustuvad, et praktikasuhe peaks lõppema?
• Milliseid dokumente on vaja lõpparuande koostamiseks?
• Kas muude teenuste jaoks on vaja täiendavaid suunamisi?
• Kas kliendil on selge, kuidas naasta tegevusteraapia praktikasuhtesse, kui selleks on vajadus?

Kanada kliendikeskse võimestamise mudel

Kanada kliendikeskse mõjuvõimu suurendamise mudel – mudel, mis demonstreerib terapeudi-kliendi suhet ning kliendikeskset tuge. Mudeli järgi on tegevusteraapia aluseks võimestamine, mis aitab teraapias otsustusvõimet ja valikuid suunata. See mudel koosneb kahest liinist ja mitmest "toetavatest oskustest". Need kaks mudelijoont esindavad kliente, kelleks võivad olla üksikisikud, rühmad, kogukonnad, organisatsioonid või populatsioonid, st terapeudid. Need jooned põimuvad, näidates, et klient ja terapeut teevad koostööd; ja mõnikord võib luua rida põimuvaid jooni, mis näitavad, et suhe võib uuesti alata ja lõppeda. "Toetavad oskused" hõlmavad kohanemist, propageerimist, juhendamist, koostööd, nõustamist, koordineerimist, disaini, õppimist, kaasamist ja spetsialiseerumist.

Kohanemine- reageerides ainulaadsetele professionaalsetele väljakutsetele. See hõlmab kohandamist, "analüüsi ja levitamist", reguleerimist ja ümberkonfigureerimist. See ei ole kõigile sobiv lähenemine taastusravile ja heaolule.

Propageerimine-kriitiliste seisukohtade esitamine, võimu jagamise uute vormide julgustamine ja peamiste otsustajate teavitamine uutest võimalustest. See põhimõte julgustab meid arendama (kultuuriliselt ohutuid suuniseid, poliitikaid, seisukohti, seisukohti, aruandeid), vaidlustama olemasolevaid arusaamu, andma põlisrahvaste mõjuvõimu ja tõstma teadlikkust probleemidest, mis õhutavad professionaalset ebaõiglust.

Juhendamine-terapeutiliste tulemuste saavutamiseks pideva partnerluse arendamine ja säilitamine klientidega.

Kas see on asjakohane põlisrahvaste kontekstis?

Jah: julgustamine, motiveerimine, kuulamine, toetamine ja peegeldamine. Ärge esitage küsimusi, mis tõstavad esile võimu dünaamikat, kasutage agressiivseid/pilkavaid toone/sõnu, hoidke põlisrahvaste kliente vastutusele viisil, mis soodustab traumale reageerimist, ja kutsuge esile hoiakuid, millel puuduvad teadmised ja suhtlemisoskused konstruktiivseks vestluseks.

Koostööd-klientidega tööalastes küsimustes töötamise delegitimeerimine (mitte nende heaks töötamine) ja teadlikkuse tõstmine, et elukutsed toimivad hierarhiliselt ülalt-alla viisil, mis põhineb töökogemuse eelistamisel kliendikogemusele. See põhimõte julgustab koostööd ja suhtlemist väärtuslike terapeutiliste suhete ja partnerluste kaudu. See on hüppelaud liitudele ja loob turvalise ruumi vastuoluliste huvide lahendamiseks.

Nõustamine – ideede vahetamine paljude klientidega kogu praktikaprotsessi vältel. See aspekt hõlmab ajurünnakut (autoritaarsete terapeutiliste sekkumiste vähendamine, mis võivad süvendada põlvkondadevahelise trauma tagajärgi), klientide kogemuste integreerimist ja asjakohaste andmete sünteesimist/kokkuvõtete tegemist tõhusate stipendiumioskuste kaudu.

Koordineerimine – inimeste ühendamine asjakohaste ja tähenduslike ressurssidega ning kriitiliste sidusrühmade vahelise suhtluse hõlbustamine (kaasava lähenemisviisiga algatuste koordineerimine ja korraldamine). See põhimõte hõlmab isiklike ja ametialaste oskuste põimumist, mis edendavad kultuuriliselt tundlikku hooldust, ressursside eraldamist, et tagada klientide vajaduste rahuldamine (inimlikud, rahalised, sotsiaalsed ja materiaalsed) ning võrgustike loomist, et tagada klientide kaasamine.

Disain – ehitatud ja/või emotsionaalse keskkonna kohandamine kliendi vajadustega ning unikaalsete programmide ja teenuste juurutamine. See kontseptsioon julgustab tegevusterapeute välja töötama sobivaid sekkumisi ja tulemusmeetmeid, mis võtavad arvesse ainulaadseid põlisrahvaste olusid. See hõlmab olemasolevate süsteemide hindamist, muudatuste kavandamist ja olemasolevate struktuuride ümberkujundamist.

Õppimine – kogemuslike ja käitumuslike kasvatusfilosoofiate kasutamine, mis rõhutavad tegevuse kaudu õppimist.

Kas see on põlisrahvaste kontekstis kohane?

Jah, kui vaidlustate ja julgustate transformatiivset õppimist terviklikul viisil. Jah, kui see on kahesuunaline haridus (st klientide volitamine teile teatud asju õpetada) Ei, kui see keskendub ainult tegemisele (pange tähele, et põlisrahvastel võivad olla erinevad õppimismeetodid, st lugude rääkimine).

Mitte siis, kui loodate oma klientidele, kes teile "kõike" õpetavad. Mitte, kui teavitate kliente patroneerival toonil.

Kaasamine – klientide kaasamine esinemis-, osalemis- ja mitterääkimistegevustesse, et hoida neid hõivatud.

Kas see on põlisrahvaste kontekstis kohane?

Jah, aga ainult siis, kui sellega kaasneb usalduse loomine ja "normaalsete" ootuste vaidlustamine.

Ei, kui kogu suhtluse eesmärk on indiviidi "okupatsioon". Mõnikord võib rääkimine ja taustainfo kogumine luua nägemusi võimalikkusest ja lootusest (sh loominguline väljendus läbi okupatsiooni).

Spetsialiseerumine-kasutades konkreetseid tehnikaid, et võimaldada osaleda tähendusrikastel ametitel.

Kas see on põlisrahvaste kontekstis kohane?

Jah, kui kasutate psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni tehnikaid, et kaasata kliente nende enda mõjuvõimu suurendamisse (lisaks konkreetsetele raamistikele – mitte ühele või teisele).

Mitte siis, kui keskendute ainult tunneli nägemist loovate kehafunktsioonide hõlbustamisele. Mitte välja arvatud juhul, kui räägite ruumis olevast elevandist (st võimu dünaamika, kultuurilised erinevused, ajalooline ja poliitiline kontekst jne).

Tegevusterapeudid kasutavad neid oskusi, et kaasata kliente teraapia ajal jagatud otsustusprotsessidesse. See on alati interaktiivne ja koostööprotsess, mis hõlmab vähemalt kahte osapoolt (st kliente ja terapeute), kes jagavad oma mõtteid ja otsustavad koos ravivõimaluste üle. Kogu raviperioodi vältel nõutakse klientidelt valikuõigust, riskide ja vastutuse võtmist vastavalt oma valikule ning suhtlemist terapeutidega, et leida probleemile parim lahendus. Samas on tegevusterapeutide roll toetada kliente oma erialaste teadmiste ja nõuannetega, aidata klientidel näha võimalusi muutusteks ning tagada, et kliendid teaksid oma õigust otsuste tegemisel osaleda.

CMCE ütleb, et Kanada kliendikeskse mõjuvõimu suurendamise mudelit kasutatakse Kanadas sageli tegevusteraapias, kuid seda ei ole põlisrahvaste kontekstis kriitiliselt üle vaadatud ega vaidlustatud. CMCE on põhipraktika mudel, mis määratleb, mida tegevusterapeudid tervishoiutöötajatena teevad. See mudel on üks peamisi mudeleid, mida terapeutidele kogu Kanadas õpetatakse ja see aitab luua aluse sellele, kuidas terapeudid mõistavad oma tööd ja suhteid klientidega. Seega on CMCE-l oluline mõju sellele, kuidas tegevusterapeudid saavad põlisrahvaste kontekstis praktiseerida. CMCE eesmärk on kehtestada tegevusteraapia põhikompetentsina kompetents, samuti näidata, mida tähendab antud valdkonna kompetentsi tagamine ning kuidas kasutada konkreetseid oskusi ja rolle pädevuse kui sihipärase põhieesmärgi arendamise edendamiseks. klientidega töötamisest.

PEO mudel

PEO (Person-Environment-Occupation Model) – inimene-keskkond-tegevus mudel.

PEO mudel loodi kuue Kanada tegevusterapeudi poolt 1990. aastatel selleks, et veel paremini mõista ja kirjeldada keerukat dünaamikat mis mõjutab inimese tegevusvõimet. PEO mudel töötati välja koos mitme keskkonnakäitumise teoreetikuga kes uurisid seoseid inimsuhete ja keskkonna vahel.

PEO mudel täiendab Kanada tegevusvõime mudelit (CMOP-E) ja Kanada tegevusvõime mõõdikut (COPM). Alates sellest ajast, kui PEO mudelit pakuti esmakordselt vahendina keerukate tööalase tulemuslikkusega seotud probleemide uurimiseks, on seda kasutatud haiglates, kogukonnas, akadeemilistes- ja teadusasutustes.

PEO mudel kirjeldab transaktiivset ja dünaamilist suhet mis leiab aset kui inimene on hõivatud tegevusega antud keskkonnas mingi aja jooksul. Keskkonnal, tegevusel ja inimesel on üksteise suhtes piirav ja võimaldav mõju. Need võivad aja jooksul muutuda ja anda tegevusele tähenduse. Muutus ühes aspektis võib mõjutada teist mitmel tasemel.

PEO annab raamistiku ka süstemaatilisele vastastikumõju analüüsile kus saab eraldi käsitleda inimest ja keskkonda (PE), inimest ja tegevust (PO) ning keskkonda ja tegevust (EO).

PEO mudel koosneb kolmest peamisest komponendist- inimene, keskkond ja tegevus.

Keskkond on koht, kus tegevust teostatakse. Keskkond muudab või mõjutab inimese erinevaid võimalusi tegevusteks. Keskkonda kuuluvad kultuurilised, institutsionaalsed, füüsilised ja sotsiaalsed faktorid mis mõjutavad tegevusvõimet. Näiteks võivad keskkonda mõjutada nii hetkeline füüsiline koht kus tegevus toimub kui ka sotsiaalsed aspektid nagu perekond või kogukond.

Inimest nähakse siin mudelis kui tervikut – keha (füüsiline seisund), meel (kognitiivne seisund, planeerimine, mälu), hing (emotsionaalne seisund) ja vaim ehk spirituaalsus (eesmärgid, väärtused ja uskumused). Kes kaasab oma tegevustes spirituaalsed, sotsiaalsed ja kultuurilised aspektid. Selleks, et inimese kaasamine oleks võimalikult edukas on oluline teada mida inimene tunneb, mõtleb ja kuidas ta füüsiliselt tegevusega hakkama saab. Inimese spirituaalsust peetakse siin väga oluliseks, kuna see on läbi põimunud individuaalsete uskumuste, väärtuste ja eesmärkidega. Need annavad võimaluse enesekontrolliks ja -teostuseks. Inimene siin mudelis võib olla nii üksik indiviid, grupp või organisatsioon.

Tegevused valitakse eesmärgi täitmiseks ning väärtuse ja tähenduse järgi, mille inimene neile annab.

Tegevused jaotuvad veel omakorda kolmeks. Enesehooldustoimingud kus inimene kannab enda eest hoolt, nt isiklik hügieen, oma aja planeerimine ja liikuvus. Produktiivsed toimingud mis annavad majanduslikku või sotsiaalset panust, nt töö, pereliikme eest hoolitsemine, kool. Vaba aeg ehk toimingud nautimiseks nt aktiivsed-jalutamine, matkamine ja passiivsed- muusika kuulamine ja TV vaatamine.

Tegevuse väärtuse ja tähenduse mudel (VALMO)

Tegevuse väärtuse ja tähenduse mudel – The Value and Meaning in Occupations Model (VALMO) on tegevusteraapias kasutatav mudel, mis aitab luua ja mõista tegevuse väärtust ja tähendust eri tasanditel.

Tegevuse väärtus ja tähendus

Ühel ja samal tegevusel on inimeste jaoks erinev tähendus, mistõttu tuleb tegevusterapeutilise sekkumise korral lähtuda üksikisiku tõlgendusest tegevusele ja väärtusele.

Tegevuse väärtuse tasandid

Tegevuse väärtust vaadeldakse kolmel tasandil:

• Konkreetne väärtus – vabatahtlikkuse alusel või vajadusest lähtuvalt konkreetse, nähtava ja mõõdetava tulemusega. Annab rahulolu tunde mis on saavutatud läbi mingi omandatud oskuse või tulemuse, vältides negatiivseid tagajärgi.
• Sümboolne väärtus – omistatakse tegevusele millele ei ole kõigile nähtavat väärtust, kuid omab üksikisiku jaoks emotsionaalset väärtust. Vaadelduna kultuurilisest või ideoloogilisest taustast võib ühendada gruppi või rühma inimesi kelle jaoks omab tegevus sarnast väärtust.
• Enese premeerimisväärtus – peamine omadus on tegevusest saadud naudingutunne, Nimetatakse ka Flow kogemuseks, milles inimene tunneb kohustuste ja nõudmiste vaba kulgemise tunnet.

Tegevuse tähenduse tasandid

Kuna kõik tegevused omavad tähendust siis vaadeldakse tegevusi makro-, meso- ja mikrotasandil.

Makrotasand

Makrotasandil vaadeldakse tegevusi neljast kategooriast lähtuvalt:

• Enda elu eest hoolitsemine – põhivajadused millega inimene puutub kokku terve eluea vältel ja on vajalikud igapäevaseks toimimiseks ning on käsitletavad rutiinsete tegevustena. Nende tegevuste hulka kuuluvad hügieenitoimingud, toitumine. Tegevused mis toetavad igapäevaelu toimimist nagu transpordivahendite kasutamine ning läbi treeningute füüsise eest hoolitsemine.
• Töö – tegevused mis on seotud raha teenimisega enda ülalpidamise eesmärgil. Töötamine on inimese igapäevaelu põhiline osa ja seepärast omistatakse selle suurt tähtsust. Töö tegemine võib rahuldada ka sotsiaalseid vajadusi kuid makrotasandilt vaadelduna, ei ole see põhiline eesmärk.
• Mängimine – tegevused, mis pakuvad rõõmu ja heaolutunde. Võimaldavad võtta rolle mis ei ole igapäevased ning pakuvad olla võimalust olla keegi teine. Täiskasvanute jaoks mitte olulise tähtsusega tegevus.
• Vaba aja tegevused – meelelahutuslikku laadi kohustuste vabad tegevused, pakuvad lõõgastust ja naudingut, ning erineb seetõttu mängutegevusest. Võivad olla ka sotsiaalsed tegevused nagu näiteks suhtlus sõpradega, perekonnaga. Teatud kultuurides peetakse tegevusteraapia seisukohalt väga oluliseks tegevuseks.
• Uni – und eraldivõetuna ei peeta tegevuseks, kuna inimene ei ole teadvusel ega saa tegevust mõjutada. Uni mõjutab siiski inimese võimekust olla efektiivne teistes kategooriates.

Üks ja sama tegevus võib kuuluda mistahes kategooriasse, sõltuvalt sellest kas antud tegevust tehakse töötegevusena, enda elu eest hoolitsemise eesmärgil, vaba aja- või mängutegevusena. Inimese elueal omandab tegevus aja jooksul uusi väärtusetasandeid, kui näiteks mingil eluetapil oli tegevus inimese igapäevane töö siis võib muutuda meelelahutuslikuks mänguks või vaba aja tegevuseks.

Mesotasand

Makrotasandi tegevuse konkreetsem tasand kus fookus on seatud teatud tüüpi tegevusele. Kui näiteks makrotasandi tegevus on hügieenitoimingud siis mesotasandil vaadeldakse hügieenitoimingu ühte tegevust. Näiteks hammaste pesu.

Mikrotasand

Mesotasandi tegevusest konkreetsem, kus piiritletakse ära konkreetne tegevus. Näiteks kui mesotasandi tegevus oli hammaste pesu siis mikrotsanadil võib tegevust vaadelda kui hambapasta harjale panemist, hambaharja kätte võtmist jne.

Hindamine

Kõige kolme tasandi tegevused on omavahel tihedas seoses ja kui ühel tasandil esineb tegevuse teostamiseks häireid või takistusi, siis see mõjutab oluliselt teisel tasandil tegevuse sooritust ning mõjutab seeläbi inimese elukvaliteeti. Tegevusterapeudi ülesanne on leida võimalused või abivahendid häirega toimetulekus, mis tagavad inimesele elukvaliteedi paranemise läbi väärtust loovate tegevuste.

Kuigi mudel on struktureeritud tuleb inimesele lähenda siiski individuaalselt ja selgitada välja individuaalsed väärtused.

Tegevuse väärtuse hindamiseks kasutatakse hindamisvahendit OVal-pd, mida toetab VALMO mudel ja peegeldab tegevuse konkreetset väärtust inimesele.

Hindamisvahend OVal-pd

OVal-pd peegeldab tegevusväärtuse tajumist inimese igapäevaelus, hinnates konkreetse, sümboolse ja enesepremeerimise mõõdet mis on kõik omavahel seotud. Hindamisvahendi kaasabil soovitakse teada vastaja hinnangut kogemustele ja tegevustele, hinnates seda punktiskaalal, mil määral ta koges tegevuse väärtust erinevates punktides. Näiteks: „Viimase kuu jooksul olen teinud asju. “tegevust sooritades tundsin, et saan olla mina ise“ jne. Hinnatakse skaalal üldse mitte kuni väga sageli.

Loovvõime Vona du Toit mudel

Vona du Toit mudel on loominguliste võimete mudel (VdTMoCA). See on praktikapõhine mudel tegevusteraapias. Mudeli on välja töötanud Lõuna-Aafrika tegevusterapeut Vona du Toit. Mudel töötati välja 1960. ja 1970. aastatel loovvõime teooriast. Mõiste "loomevõime" ei viita kunstilisele hõngule, vaid inimese võimele kutsuda esile muutusi enda sees, et saavutada oma potentsiaal.

Vona du Toit suri 1974. aastal, kuid eksperdid Lõuna-Aafrikast ja kolleegid Ühendkuningriigist jätkasid mudeli edasiviimist. Seda mudelit on rakendatud üksikisikute, kollektiivsete kogukondade ja erinevate praktika/tegevusvaldkondades, mis näitab antud mudeli mitmekesisust ja laialdast rakendatavust. Mudeli populaarsus kogu maailmas kasvab.

Loovvõime Vona du Toit mudelist on vähe ametlikku informatsiooni teoreetilistest alustest ja konstruktsioonidest. 2019. oktoobris avaldati esimest korda suurem tekst mudeli kohta. Tekst andis põhjalikku ülevaadet mudelist. Samuti tähistas tekst loovvõime teooria ajalugu. Teooria kirjeldas loovuse kasutamise valmisolekut tulevaseks rakenduseks ning potentsiaalsed uuringud.

Vona du Toit oli veendunud, kooskõlas tänapäeva tegevusteraapia filosoofia, et loomingulise võimekuse keskmes on tegevuses osalemine. See on oluline tervise ja heaolu jaoks. Edasiviivateks jõududeks olid Vonal kirg tegevusjõud kui teraapilise meediumi vastu ning initsiatiiv. Loovvõime teooria loomine ei olnud ainult Vona mõtlemine, kliinilised vaatlused ja tegevusteraapia filosoofia ja teooria. Loovvõime teooriat aitas luua ka lisaks Vonale Buberi, Rogersi ja Piaget' teosed (du Toit, 2015). Loomevõime koondab üksikisiku, tema vaimsed, füüsilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed võimed, võttes arvesse vahetut ja laiemat keskkonnakonteksti.

Loovvõime põhiuskumuseks on see, et motivatsioon juhib tegevust. Indiviidi motivatsiooni kvaliteeti saab jälgida tema tegevuse või tegevuses osalemise kaudu.

Inimene saab haiguse, puude ja taastumise ajal liikuda sujuvalt läbi motivatsiooni ja tegevuse taseme, taandarengu ja progresseerumise ajal. Loomingulisus on igal inimesel, sest igal indiviidil on teatud võime enda sees muutusi esile kutsuda, kui on esitatud väljakutse, täiustavas ja stimuleerivas keskkonnas.

Hindamisprotsessis saab informatsiooni indiviidi loomingulise võimekuse taseme kohta. Selle järel näeb Vona loodud mudel ette ravi prioriteedid, mis lähtuvad indiviidi vajadustest erinevatel loovvõime tasanditel. Tänapäeva tervishoiu keskkonnas on väga oluline, et sekkumine oleks õigeaegne ja kulutõhus. See mudel tagab seda. Mudel on arendav ja järgib järjestikust mustrit, annab hindamine kliinilise praktika lähtealuse. Järjepidev mõõtmine ja hindamine loob head võimalused kliendi testimiseks eel- ja järeltestimiseks, mis sobib uurimispotentsiaaliga.

Erinevalt teistest tegevusteraapia mudelitest aitab loovõime Vona du Toit mudel terapeudi täiendavalt, pakkudes sekkumiseks ettenähtud juhiseid. Juhised annavad terapeudile teada, kuidas tegevusi valida ja hinnata. Lisaks annab teavet struktureerimise ja esitamise kohta, võttes arvesse keskkonnamõjusid. Lisaks on põhiliste teoreetiliste eelduste keskmes enese terapeutilise kasutamise jõud ehk käsitlemisprintsiipideks. Käsitlemisprintsiibid annab terapeudile väärtuslikud vahendid, et kohandada lähenemine loovuse tasemega.

Loovvõime Vona du Toit mudel on tegevusteraapia protsessis terapeudile abiks, pakkudes teoreetilist alust, et toetada kliinilist mõtlemist, õigustust ning ratsionaliseerimist/mõistuspärasust.

Loominguliste võimete tasemed

Vona du Toit mudeli järgi on loomingulistel võimetel üheksa taset. Tasemed koosnevad motivatsiooni tasemest ja tegevuse tasemest.

Tasemed järgivad arengujärgset järjestust ning seetõttu ei saa tasemeid vahelt ära jätta. Inimene arendab ja kinnitab oskusi ja võimeid igal tasandi.See on järgmise loovuse taseme ettevalmistuse aluseks. Inimesed võivad tasemete kaudu edasi liikuda või taanduda. See kõik sõltub indiviidi vaimsest- ja füüsilisest heaolust, hetkeolukorrast. Seetõttu on tasemed voolavad, mitte staatilised. Terapeut peab olema seejuures vastuvõtlik ja oskama reageerida mistahes muutustele.

Esimene tase (toon) on madalaim tase. Seda taset võib täheldada raske dementsuse, koomaseisundi või raske psühhoosi korral. Üheksas tase (konkurentsivõimeline panus) on kõrgeim tase, kus vajadus enese järele teiste vajaduste jaoks teostatakse. Vaimse tervishoiu teenustes on kõige sagedamini näha esimest viit taset.

Tegevusterapeudi ülesanne on uurida inimese loomevõime taset. Teadmine kliendi tasemest annab võimaluse terapeudil, meeskonnal, hooldajatel jms mõista, milleks klient on motiveeritud, millised on tema oskused ja mida ta peab oluliseks. Nende teadmistega oskab terapeut valida sekkumisviisi.

Igal tasandil on kolm faasi. Faaside järjestus igal tasemel algab terapeudi suunatud faasiga, seejärel liigub patsiendi suunatud faasi, millele järgneb üleminekufaas, milles ilmnevad järgmise taseme märgid. Nende faaside tuvastamine aitab pakkuda väga astmelist lähenemisviisi, mis võimaldab inimestel kavandada ja muutuda. VdTMoCA järgib järjestikust arengumustrit ja tuvastab kliendi arenedes väikesed muutused. Nii saab sekkumise tulemusi kaardistada ja selgelt näidata.

Loovvõime hindamine

Tegevusterapeudi ülesandeks on tutvuda inimese tööalase identiteediga (rollid, huvid, väärtused, püüdlused), kogudes informatsiooni tööajaloo kohta, loovvõime taseme kohta ja seejuures arvestades tema tulevikupotentsiaali.

Hindamise käigus selgitab tegevusterapeut välja, millised on kliendi soovid ja milleks on ta motiveeritud, millised on tema käitumisviisid ja millised on olemasolevad oskused ning mida on klient motiveeritud arendama. Seda määratletakse nelja tööalase tulemuslikkuse valdkonna raames: isiklik juhtimine, töövõime, sotsiaalne võimekus ja vaba aja konstruktiivne kasutamine.

Hindamise käigus tuvastab terapeut taseme faasi (kui kaugele on inimene oma tasemelt edasi arenenud). Tuvastatud faasid annavad tegevusterapeudile teada, kui palju sisendit peab andma, et inimene saaks tegevuses ja ametis osaleda.

Tõhusaks hindamiseks ja sekkumiseks on vaja teadmisi ja oskusi inimese tervikliku ja üksikasjaliku keskkonnaanalüüsi läbiviimiseks. Selleks, et mõista loomevõime komponente, nende omavahelist seost ja avaldumist loomevõime eri tasanditel, on vaja läbida koolitus.

Peamiseks hindamismeetodiks on vaatlus. Nii näeb kõige paremini kliendi motivatsiooni, oskusi ja käitumist loomingulise võimekuse tasemelt. Terapeut jälgib, et hinnata loomevõime komponente, mis ilmnevad inimese tegevuses seoses töösooritusvaldkondadega.

Loomingulise võime komponendid on järgmised:

• Tahtmine
• Motivatsioon
• Seostage ja käsitsege tööriistu ja materjale
• Suhelge inimestega ja käituge nendega
• Olukordadega suhestuda ja nendega toime tulla
• Ülesande kontseptsioon
• Mõiste kujunemine
• Normiteadlikkus ja vastavus
• Emotsioonide ulatus ja kontroll (sh ärevus)
• Initsiatiiv
• Pingutus

Tegevusterapeudil tuleb hoolikalt kaalutleda loomevõime võimalikku taset, et tagada, et ülesanne oleks piisavalt keeruline, et hinnata inimese võimeid. Samas tuleb jälgida, et ülesanne pole liiga lihtne, et potentsiaalselt varjata loomevõime tegelikku taset.

Võõraste ülesannete täitmine nõuab suuremat pingutust, töövõimet ja ärevuse kontrolli all hoidmist. On oluline, et kuigi ülesanne peaks olema võõras, peaks see olema kooskõlas inimese huvidega, et tekitada motivatsiooni osaleda. Terapeut peaks VdTMoCA-st hästi aru saama, et oleks võimalik hinnata inimese loomevõime taset.

Ravi prioriteedid

Kui loovvõimete tase on hinnatud, pakub VdTMoCA raviprioriteete, et sihtida olulisi arenguvaldkondi iga loovvõime taseme jaoks. Need võimaldavad terapeudil anda õiget abi õigel ajal.

See on raviprioriteetide kokkuvõte, kuid loovvõime komponentide arendamises, omandamises ja ühendamises on selge järjestikune muster.

Toon

• Positiivse ja bioloogilise enesetunde loomine sensoorsete ja motoorsete meetodite abil
• Arusaama arendamine iseendast kui keskkonnast eraldiseisvast tervikust
• Keskendumisvõime suurendamine
• Keskkonnas orienteerumine

Enese eristumine

• Isiklik areng vastavalt viibitavale keskkonnale
• Materjalide ja esemete kontseptsiooni tõlgendamine
• Inimestega suhestumine
• Rahuoluolutunde suurendamine kaasamise meetodil

Eneseesitlus

• Eneseteadlikkuse ja keskkonnale avaldatava mõju teadvustamise arendamine
• Tööriista käsitsemise parandamine tõhususe suurendamiseks
• Töötlemisoskuse arendamine ülesannete lahendamise kaudu
• Sotsiaalsete normide mõistmine

Passiivne osalemine

• Oskuste ja teadmiste arendamine lõppsaaduse kvaliteedi jaoks
• Tööharjumuste parandamiseks
• Arendada suhtlemisoskust erinevates sotsialiseerumist erinevates olukordades
• Arendada ärevuse ja tunnete kontrollimist
• Arendada grupitöö läbiviimise oskusi
• Arendada enesehinnangut

Jäljendatav

• Kasvatada iseseisvust arvatavate tootestandardite saavutamisel
• Arendada suhtlemisoskust vastavalt ühiskonna normidele
• Tugeva enesehinnangu ja -tõhususe arendamiseks
• Arendada ajaplaneerimise oskusi

Ravi põhimõtted

Ravi põhimõtetel baseerudes valib terapeut sobivaima teraapiameetodi. Mudeli eelduseks on loomingulise osaluse arendamine ja säilitamine. Vona du Toit ei paku konkreetseid tegevusi vaid teraapiaprotsessi läbiviimise juhiseid. Lõplikud tegevused pakub välja terapeut.

OPM(A) mudel

Sissejuhatus

Austraalia tegevusvõime mudel (Occupational Performance Model (Austraalia) ehk OPM(A)) on üks mitmest inimese tegevuse ja tegevusvõime mudelist, mis on üle maailma tegevusteraapia teoreetikute poolt välja töötatud. Selle mudeli koostasid esmakordselt 1986. aastal dr Christine Chapparo ja dr Judy Ranka Sydney ülikoolis Austraalias, et illustreerida inimeste töövõimega seotud tegurite keerulist võrgustikku ja tegevusteraapia valdkonda. Seda täiustati kolleegide ja üliõpilaste abiga mitme uurimisetapi kaudu ning seda kasutatakse nüüd tegevusvõime selgitamiseks, tegevusteraapia praktika selgitamiseks ja juhendamiseks, tegevusteraapia uuringute raamistamiseks ja tegevusteraapia õppekavade struktureerimiseks. "Austraalia" lisamine mudeli nimesse peegeldab tõsiasja, et see mudel tekkis ja töötati välja Austraalias.

Teave mudeli, selle arendamise ja praktikas rakendamise kohta ilmus esmakordselt õppekava dokumentides ning seda esitati 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse konverentsidel. See ilmus esmakordselt avaldatud kujul 1997. aastal. OPM(A) veebisait avati esmakordselt 2001. aastal akadeemilise saidina, et hõlbustada mudeli kohta teabe õigeaegset levitamist, teha see juurdepääsetavaks tegevusterapeutidele üle kogu maailma ja julgustada suhtlust rahvusvahelise tegevusteraapia kogukonna vahel. See restruktureeriti 2005. aastal ja käivitati praegusel kujul 2014. aastal.

Hindamine

Tegevusvõime hindamine OPM(A) abil eeldab, et terapeudid võtaksid arvesse kolme peamist soorituse mõõdet:

1. kui hästi suudavad inimesed täita vajalikke ja soovitud tegevusi (rutiine ja ülesandeid) reaalses maailmas,
2. isiku võimekuse väljaselgitamine tekkinud raskuste suhtes,
3. mitmetahulise konteksti mõju tulemuslikkusele. Selle perspektiiviga kooskõlas on välja töötatud mitmeid ökoloogiliselt kehtivaid vahendeid ja meetodeid

Filosoofiline alus ja eeldused

OPM(A) peetakse kontseptuaalseks raamistikuks, mis selgitab samaaegselt tegevusvõimet ja tegevusteraapia praktika ulatust. Üldine filosoofia, mis annab teavet selle struktuuri ja kasutamise kohta, on pragmatism, määratlev praktikafilosoofia, mis on aluseks varasele ja kaasaegsele tegevusteraapiale. Pragmatismi fookuses on inimeste jaoks oluliste probleemide käsitlemine, mille tulemuseks on tegevus. Pragmaatikud uskusid, et teadmised luuakse isikliku kogemuse kaudu "teadmise" ja "tegemise" kaudu.

Pragmatism on suund filosoofias, mis asetab rõhu praktikale ja tegutsemisele teadmise, väärtuse või tähenduse alusena.

Kuigi OPM(A) kasutab oma konstruktsioonide ja protsesside kirjeldamiseks üldtermineid, on selle rakendamine terapeutide poolt igas olukorras spetsiifiline ja iga inimese või rühma jaoks ainulaadne. Mõisted "tüüpiline" ja "tavaline" lükatakse tagasi "spetsiifilise" ja "eripärase" kasuks. Sel eesmärgil pakub OPM(A) malli, mida saab kasutada, et aidata praktikutel ja teadlastel avastada inimeste kogemusi (ainulaadseid eripärasid), kui nad osalevad tegevustes, mis võivad tekitada raskusi (liikumise, tajumise, mõtlemise, tunnetamise ja suhtlemise probleemid) ja viise, kuidas neid probleeme lahendada (kasutades isiklikke ja muid ressursse) nende endi kontekstis. Pragmatismi põhijooned tegevusteraapia praktikas, mis kasutab OPM(A) juhtraamistikuna, on järgmised:

Teraapia perspektiivid, praktikad ja tulemused on need, mis on tegevusteraapiat saavate inimeste või rühmade jaoks olulised.

Teraapiapraktika keskendub pigem reaalsetele sündmustele kui kunstlikele või manipuleeritud stsenaariumidele.

Konstruktsioonid ja struktuurid

Kooskõlas teiste tegevusteraapia olemasolevate ja arenevate mudelitega on OPM(A) esmane fookus elukestval isiku-konteksti suhtel ja selle aktiveerimisel tegevuse kaudu. Selle mudeli teoreetilise struktuuri moodustavad kaheksa peamist konstruktsiooni. Need on tegevusvõime, tegevuslikud rollid, tegevusvaldkonnad, tegevuseeldused, tegevusvõime põhielemendid, keskkond, aeg ja ruum. Kõik need konstruktsioonid sisaldavad palju omavahel seotud elemente.

Isiku-konteksti-soorituse suhte käsitlemisel arvestab mudeli struktuurne raamistik inimeste ja tegevusega seotud konteksti vastasmõju: sisemine kontekst ja väline kontekst.

Sisemine kontekst on mudeli keskne tuum ja peegeldab nii isikut või inimesi (sooritajat) kui ka teostatavat tegevust. OPM(A) ei eralda isiku- ja tegevusekonstruktsioone, rõhutades eeldust, et tegevus ei eksisteeri eraldiseisva üksusena, vaid see realiseerub ainult sooritaja kaasamise kaudu. Sisemine kontekst koosneb neljast kihist, mis peegeldavad tegevuste ja nende toimimise keerukuse suurenemist: tegevusvõime põhielemendid, tegevusvõime komponendid, tegevusvõime valdkonnad ja tegevuslikud rollid. Väline kontekst koosneb struktuuridest, tingimustest ja mõjudest, mis on väljaspool inimest, kes tegevust teostab. Välisel kontekstil on mitu kihti, mis koosnevad sensoorsest, füüsilisest, kognitiivsest, sotsiaalsest, kultuurilisest, vaimsest, majanduslikust ja poliitilisest mõõtmest. Sisemise ja välise konteksti funktsioonid toimivad ajas ja ruumis.

Konstruktsioon ehk tarind on terviklik kogum omavahel seostatud osiseid.

OPM(A-s) soovitatakse kontseptuaalsetel ja tähenduslikel põhjustel kasutada sõna kontekst, mitte keskkond. Mis tahes eluülesandes osalemine eeldab, et inimesed annaksid tähenduse kontekstidele, milles nad tegevust täidavad. Kuigi keskkonna konkreetsed aspektid on kõigile ühised, loovad inimesed sellest oma vaate. Osana igast igapäevasest ülesandest, mida inimesed teevad, tõlgendavad nad seda, mida nad on võimelised tegema (sisekontekst), mida nad teha tahavad (sisemine kontekst) ja mida nad näevad, mis on neid ümbritsevad võimalused või piirangud (väline kontekst). OPM(A) viitab sellele protsessile kui kontekstualiseerimisele, välise konteksti teadvusesse toomisele. Inimeste sisemine ja väline kontekst sulavad kokku, et kujundada arusaam oma sooritusest ja selle kohast ümbritsevas maailmas. Kontekst on tegevusvõimes nii koht kui ka protsess.

MOHO mudel

MOHO (Model of Human Occupation) – esmakordselt 1980. aastal avaldatud inimtegevuse mudel kasvas välja Gary Kielhofneri magistritööst ja praktikast 1970. aastate keskel. Kuigi Kielhofner oli MOHO kallal peamine inimene, on see alati olnud koostöö.

MOHO peegeldab paljude inimeste ideid, uuringuid ja praktikat üle kogu maailma ning see on üks juhtivaid teooriaid tegevusteraapia praktikas üle maailma.

Inimtegevuse mudel (MOHO) on mudel, mis kirjeldab, kuidas inimesed loovad ja muudavad oma elukutseid koostoimes keskkonnaga, mis kujutab endast inimtegevuse dünaamilist avatud tsükli süsteemi. Süsteem arvestab sisendiks keskkonnast saadavat infot ja tehtud tegevuse tagasisidet ning seejärel läbib süsteemi sisemise osa. Sisemine osa koosneb kolmest alamsüsteemist: tahe, harjumuslikkus ja sooritus.

Tahe kujutab endast eneseteadmist või tervet mõistust, mis on saadud kogemuste ja hoiakute kaudu. Dispositsioonid viitavad kognitiivsele/emotsionaalsele orientatsioonile ametitele, nagu nauding, väärtus, kompetentsustunne ja muud. See võimaldab inimestel ette näha, valida, kogeda ja tõlgendada tööalast käitumist ning selle tulemuseks on mõtted, tunded ja otsused ametisse asumise kohta. Seetõttu võiks tahteavaldust lihtsalt sõnastada kui motivatsiooniprotsessi, mille käigus valitakse, mida teha. Isiklikke narratiive saab kasutada tahtealase teabe hankimiseks. Tahtmine hõlmab väärtusi, huve ja isiklikku põhjuslikku seost.

1. Esiteks on isiklik põhjuslik seos toimingu tõhususe ja enesekindluse tunne. Inimesi võib liigitada etturiks (või päritoluks), st neil on tugev (või nõrk) tõhususe tunne enda ja keskkonna valdamisel. Kui tulemuse ennustus on saavutatud, saavutatakse edu ja tõhususe tunne ning vastupidi.
2. Teiseks on huvid inimese kavatsus otsida naudingut teatud tegevusest, objektidest või sündmustest.
3. Kolmandaks, väärtused viitavad sellele, mis on inimesele tähtsad ja tähenduslikud.

Harjumuslikud tegevused on organiseeritud käitumismustriteks, mis muutuvad rutiiniks. Integreerumine meie ajalisse, sotsiaalsesse, füüsilisse ja kultuurikeskkonda toimub nende käitumismustrite kaudu. Harjumuslikkus koosneb harjumustest ja rollidest, mis on sageli muutustele vastupidavad. Rollid juhivad inimese automaatseid rutiine, kui nad tegutsevad erinevate produktiivsete rollidena ning rahuldavad sotsiaalseid nõudeid, keskkonna- ja tahtenõudeid.

Harjumused on automaatselt õpitud viisid, kuidas me tuttavates olukordades reageerime ja toimime. Et harjumused välja kujuneksid, tuleb mustri loomiseks tegevusi korrata ja keskkonnas peab olema järjepidevus. Harjumused toimivad alateadvuse tasemel ja mõjutavad mitmesuguseid käitumismustreid.

Lõpuks genereerib soorituse alamsüsteem oskuslikke tegevusi. See on võime sooritada tegu, mis põhineb inimese vaimsete ja füüsiliste võimete seisundil, aga ka läbielatud kogemustel. Võimed hõlmavad lihas-skeleti, kardiopulmonaalseid, neuroloogilisi ja muid füsioloogilisi süsteeme, mis võimaldavad tegutseda. Võimalusi hinnatakse objektiivselt ja kogemused on subjektiivsed ning kujundavad sooritust. MOHO huvipakkuv valdkond on puuetega inimeste kogetud kogemused ja nende esinemine.

Pärast sisendi ja kolme alamsüsteemi interaktsiooni genereerib süsteem väljundi (informatsioon ja tegevus), mis annab süsteemile tagasisidet ja muutub uueks sisendiks. Kogu süsteem kohandab vastavalt tagasisidele ja muudab toimingut lõpus.

MOHO sõnul on kolme komponendi ja keskkonna panus okupatsiooni olemuselt heterarhiline. See tähendab, et nii komponentide kui ka keskkonna aspektid aitavad kaasa dünaamilisele tervikule. Keskkond koosneb füüsilistest, sotsiaalsetest, kultuurilistest, majanduslikest ja poliitilistest aspektidest, mis mõjutavad ametite motiveerimist, organiseerimist ja toimimist. See pakub kaasamiseks võimalusi ja ressursse ning nõuab teatud käitumist või seab kaasamisele piiranguid. Keskkonnas on objektid, ruumid, tööülesanded või vorm, kultuur ning poliitilised ja majanduslikud mõjud, mis mõjutavad töösooritust. Erinevad keskkonnad avaldavad igale inimesele erinevat mõju, sest inimesed on ainulaadsed olendid.

Seda mudelit saab rakendada klientide tegevuse kujunemise mõistmiseks hindamise ajal ning kliendi tegevuse muutmiseks läbi allsüsteemide ja sisendi sekkumise ajal.

Need kontseptsioonid on olnud järjepidevad selle mudeli peaaegu kolme aastakümne jooksul. Teoreetiline täpsustus on andnud selgema ja täpsema selgituse selle kohta, kuidas need neli tegurit mõjutavad inimeste igapäevaelu, tööelu ja miks tekivad probleemid, kui kroonilised haigused, kahjustused ja keskkonnategurid katkestavad töötamise.

KAWA mudel

Kawa mudeli on välja töötanud Jaapani ja Kanada rehabilitatsioonispetsialistid, see kujutab endast olulist ja uudset alternatiivi kaasaegsetele "lääne" taastusravi mudelitele.

Selle asemel, et keskenduda üksikule kliendile, keskendub Kawa mudel "kontekstidele", mis kujundavad ja mõjutavad inimeste igapäevaelu tegelikkust ja väljakutseid. Esimene väljaspool läänt välja töötatud oluline rehabilitatsioonipraktika mudel valgustab jõevoolu metafoori kaudu inimese ja keskkonna dünaamika tehingukvaliteeti ning iseenda ja teiste omavaheliste suhete tähtsust. Mudeli ida mõtte ja loodusvaadete peegeldus on kasulik võrdluspunkt tuttavate ratsionaalsete ja mehaaniliste seletustega tegevuse ja heaolu kohta. Kawa on jaapani keeles "jõgi".

Kawa mudel kasutab oma elutee kujutamiseks jõe loomulikku metafoori. Elu vahelduv ja kronoloogiline kogemus on nagu jõgi, mis voolab kõrgustelt alla ookeani. Mööda selle looklevat teed on selle voolu kvaliteet ja iseloom erinevates kohtades ja juhtumite lõikes erinev. Tegevusterapeudid püüavad võimaldada, abistada, taastada ja maksimeerida oma klientide eluvooge.Kawa mudelit saab kasutada praktika kontseptuaalse mudelina, tugiraamistikuna, hindamisvahendina ja modaalsusena.

Kawa mudelit saab kasutada metafooriliselt selle algsel jõekujul või kasutada ka muid metafoore, olenevalt sellest, kumb on konteksti sobiv, nt. Kasutades liiklust metafoorina: Elu on nagu liiklus teel. Kui liiklus on sujuv ja jõuate õigeks ajaks sihtkohta, olete rahul. Aga kui jääte ummikusse – mida saate sellega teha? Minge teisele teele, tulge läbi ummiku, tehke lobitööd, et valitsus ehitaks laiemat maanteed koos fooridega, ärge sõitke tipptunnil jne. Sama põhimõte, erinev viis asjaolude kujundamiseks, et see oleks erinevate inimeste jaoks mõistlik.

Kawa mudeli kasutamisel ei pea tegevusterapeudid alati maha istuma ja jõge tõmbama, kui see on aeganõudev. Nad saavad seda kasutada ka nelja omavahel seotud konstruktsiooni aluseks olevas vormis:

i) elukäik ja üldised ametid (jõgi)

(ii) keskkonnad/kontekstid, sotsiaalne ja füüsiline (jõekaldad)

(iii) asjaolud, mis blokeerivad eluvoolu ja põhjustavad talitlushäireid/puudeid (kivid)

(iv) isiklikud ressursid, mis võivad olla varad või kohustused (triivpuit)

Peaasi, et see mõtlemine juhiks nende arutluskäiku. Nagu jõgi, mille allikas tähistab elu algust ja suue kohtumist merega, mis tähistab lõppu, arvestab Kawa mudel kliendi mineviku, oleviku ja tulevaste töövajadustega.

Kawa mudeli (2006) lõi Jaapani tegevusterapeutide meeskond, mida juhtis Jaapani-Kanada tegevusteraapia õpetlane, et võimaldada tegevusterapeutidel kõikjal „lihtsalt küsida kliendilt, kuidas ta soovib oma elu elada, et see oleks mõttekam ja uurida koos nendega, mida nad saavad selle saavutamiseks teha.

Kawa mudeli kaasav olemus võimaldab tegevusteraapia klienti käsitleda kui kollektiivi, mis tähendab, et seda saab kasutada üksikisikute, perede, rühmade ja organisatsioonide puhul.