Tsentrifuugimine

Tsentrifuugimine on üks meetoditest, mis võimaldab mittehomogeenseid süsteeme (vedelik-vedelik, vedelik-tahked osakesed) lahutada komponentideks nn tsentrifugaaljõu väljas.

Tsentrifuugimine toimub vastavas seadmes, mida nimetatakse tsentrifuugiks. Tsentrifuugi oluline osa on kiiresti pöörlev rootor, millesse asetatakse töödeldav aine ja mis loob tsentrifugaalvälja. Suurema tihedusega komponendid liiguvad tsentrifuugi teljest kaugemale ja väiksema tihedusega komponendid liiguvad telje poole.

Tsentrifuugimise protsess toimub näiteks koorelahutajas, meevurris, mahlatsentrifuugis ja tsentrifuugiga pesumasinas. Tsentrifuugimine on levinuim meetod loodusliku uraani rikastamiseks kergema isotoobiga, uraan-235-ga, mis on võimeline andma ahelreaktsiooni.

Mikrotsentrifuuge kasutatakse väikeste koguste bioloogiliste molekulide või rakkude (prokarüootsete või eukarüootsete) eraldamiseks. Mikrotsentrifuugides on vedelikku tavaliselt 1,5–2 ml ja need pöörlevad kiirusega 12–13 tuhat pööret sekundis. Mikrotsentrifuugi rootor on valmistatud nii, et see suudab tsentrifuugi kiirust kiiresti muuta.

Ultratsentrifuugimine on protsess, kus tsentrifugaaljõudu kasutatakse bioloogiliste osakeste koostise uurimiseks. Ultratsentrifuugimise käigus kasutatakse nurkkiirusi, mis võivad ületada 100 tuhat pööret sekundis ning tekitada miljoni g suuruse kiirenduse. Selle abil saab eraldada näiteks ribosoome, proteiine ja viirusi, samuti uurida rakumembraani kihte. Niisugune jõud võib mitte üksnes rakukesta ja selle organellid lõhkuda, vaid lagundada ka üksikuid molekule. Ultratsentrifuugimisel tuleb kiirust suurendada järk-järgult, et aine või kudede lagundamisel saada kõigepealt terved rakud, siis pärast nende lagundamist mitokondrid, lüsosoomid ja teised organellid ning lõpuks ribosoomid ja teised makromolekulid.

Analüütilist ultratsentrifuugimist kasutatakse ainete makromolekulaarsete omaduste kindlaksmääramiseks, näiteks selle kindlakstegemiseks, missugustest aminohapetest koosneb mingi valk.