Mine sisu juurde

Camille Pissarro

Allikas: Vikipeedia
Camille Pissarro
Sünniaeg 10. juuli 1830
Charlotte Amalie (Taani Lääne-India)
Surmaaeg 13. november 1903 (73-aastaselt)
Pariis
Matmispaik Père-Lachaise'i kalmistu
Amet pastellimaalija, ehitusjoonestaja, litograaf, graafik, maalikunstnik, graafik
Stiil maastikumaal, portree, natüürmort
Lapsed Félix Pissarro
Autogramm
Autoportree (1903)
Montmartre (1897)

Jacob Abraham Camille Pissarro (10. juuli 1830 Charlotte Amalie (Saint Thomas, Neitsisaared) – 13. november 1903 Pariis) oli prantsuse impressionistlik maalikunstnik.

Tema isa, kes oli pärit juudi perest Portugalist Bragançast, oli põgenenud lapsena koos vanematega Bordeaux'sse. Ema esivanemad olid hispaanlased ja Camille Pissarro sündis Dominikaani Vabariigis.

Huvi joonistamise vastu ilmnes juba koolieas. 12-aastaselt saadeti ta õppima Pariisi, kust tuli tagasi 1847. Tutvus taani kunstniku Fritz Melbyega, kellega koos reisis 1852 Venezuelasse. 1854 pöördus ta Saint Thomase saarele tagasi ja veenis isa, et too toetaks tema otsust kunstnikuks hakata. 1855 reisis ta Pariisi, kus sai Fritz Melbye venna Antoine Melbye ja Camille Corot' õpilaseks. Isa soovil õppis ka École des Beaux-Artsis, kuid tundis selle dogmadega vastuolu. 1859. aastal tutvus ta Académie Suisse'is, mis oli vaba maalikool, Claude Monet' ja Paul Cézanne'iga.

1860. aastate keskel hakkas ta vabanema Corot' mõjust ja leidma oma stiili. 1863 sai kriitikutelt tunnustust, 1866 ja 1868 esines Pariisi Salongis, kus teda märkas Émile Zola. 1869 ja 1870 töötas koos sõprade Claude Monet' ja Pierre-Auguste Renoir'ga. 1870 põgenes Prantsuse-Preisi sõja eest Londonisse, paljud tema maalid hävitati Saksa sõdurite poolt. Töötas koos Cezanne'iga, 1873 saatis teda edu oksjonil. 1874 oli ta üks impressionistide näituse organisaatoreid ning korraldas nende näitusi ka edaspidi kuni 1882. aastani.

1880. aastate alguses Pissarro stiil muutus: ta hakkas huvituma värviõpetusest ja kasutama segamata värve, tema pintslilöök lühenes. See oli neoimpressionismi ja pointillismi eellooks.[1] 1885. aastal tutvus ta Paul Signaci ja Georges Seurat'ga, kes arendasid tema laadi radikaalselt edasi.

1886 esines ta ühisnäitusel koos Signaci, Seurat' ja oma poja Lucien Pissarroga. Näitust saatis edu kriitikute seas, kuid mitte müügiedu. 1890. aastatel pöördus ta tagasi oma vana laadi juurde ja saavutas 1892 läbimurde. Elu viimasel kümnendil maalis Roueni, Dieppe ja Pariisi vaateid. Ta kujutas sageli Pariisi suuri bulvareid, näiteks Montmartre'i linnaosa omi. Tema kunstiline pärand on väga suur.

Eesti Kunstimuuseumi kogus asub üks Camille Pissarro signatuuriga maal – 1854. aastal valminud akvarell "Venetsueela maastik majadega".[2]

  1. Anu Allikvee. Johannes Mikkeli kunstikogu. 16.–20. sajandi Lääne-Euroopa, Vene, Hiina kunst. Näituse tekst. Eesti Kunstimuuseum 2006.
  2. https://www.muis.ee/museaalview/107954