Heinrich V (Saksa-Rooma keiser)

Heinrich V (11. august 1086 – 23. mai 1125 Utrecht) oli Saksa-Rooma riigi valitseja alates 1105 kuni surmani ja viimane Franki dünastia keiser.

Ta oli Saksa-Rooma keisri Heinrich IV ja tema esimese abikaasa Savoia Bertha noorim laps ja kolmas poeg. Tema üks vend ja üks õde olid surnud enne tema sündi ning järel olid üks vend ja üks õde, kellest mõlemaga oli tema vanusevahe üle 10 aasta. Ema suri 1087. aasta lõpus, kui Heinrich polnud veel 2-aastanegi.

Heinrich IV abiellus uuesti. Heinrichi kasuemaks sai Kiievi suurvürsti Vsevolod I 18-aastane tütar Jevpraksia Vsevolodovna. Abielu sõlmiti 1089 Kölnis ja Jevpraksia võttis endale uueks nimeks Adelheid. Sellest abielust lapsi ei sündinud.

Itaalia kuningana

1093. aastal põgenesid Adelheid ja Heinrichi vanem vend Konrad paavsti kaitse alla Canossasse ning rääkisid, et Heinrich IV oli oma lossis korraldanud orgiaid ja musti missasid. Seetõttu ei tulnud Konrad keisritrooni pärijana kõne alla. 1099 kroonis Heinrich IV oma noorema poja Heinrichi Itaalia kuningaks, jättes sellest tiitlist ilma 1093 Itaalia kuningaks kroonitud Konradi.

Saksa kuningana

Heinrich V vandus, et oma isa eluajal ei osale ta keisririigi poliitikas, aga isa vaenlased ärgitasid teda seda siiski tegema ja paavst (1099–1118) Paschalis II vabastas ta sellest vandest. Paschalis II mõistis märtsis 1102 hukka ilmikute investituuri ja kinnitas Saksa-Rooma keisri Heinrich IV ekskommunitseerimise. Paavst tunnustas 1105 Heinrich V mässu Heinrich IV vastu ja vabastas ta vasallivandest. Nii kukutas Heinrich V oma isa, Saksa kuninga 1105. aasta lõpus, kui viimane tahtis läbi viia suurvasallide õigusi piiravaid reforme. Järgmisel aastal Heinrich IV suri.

Heinrich V saatis 1106 Konstanzi piiskopi Gebhard III legaadina Rooma. Paavst mõistis 1106 Guastalla, 1107 Troyes', 1108 Benevento ja 1110 Lateraani sinoditel hukka ilmikute investituuri. Heinrich V saabus 1110 Itaaliasse, et lasta end kroonida Saksa-Rooma keisriks. Paavst ja kuningas kohtusid 4. veebruaril 1111 Turris. 9. veebruaril 1111 Sutris toimunud sinodil esitas paavst Heinrich V-le nõudmisi, mille alusel pidi kuningas loobuma investituurist, kuid keisririigi vaimulikud pidid loovutama keisritelt saadud privileegid (nt. müntimisõigus, turuõigus, tolliõigus, jne.).

Saksa-Rooma keisrina

12. veebruaril 1111 toimus Rooma Peetri kirikus Heinrich IV keisriks kroonimise tseremoonia, kus loeti ette Sutri sinodi otsus, mis tekitas kuninga soosikutes pahameelt, paavsti toetajad tunnustasid seda aga rõõmuga. Kuningas nõudis paavstilt keisrikrooni ja investituuriõigust, kuid paavst keeldus tema nõuet täitmast. Tseremoonia katkestati üldise melu tõttu ja kuningas lasi paavsti koos 16 kardinaliga vangistada ning nad Viterbosse viia. Paavsti vabastamiseks puhkesid lahingud, mille käigus sai kuningas haavata.

Heinrich V tõi paavsti meelsuse muutmiseks oma õukonda vastupaavst Silvester IV, lubades teda tunnustada, kui paavst ei soostu järele andma. Paschalis II tunnustas 12. aprillil 1111 Ponte Mammolos privileegi, mille alusel lubas ta mitte kunagi ekskommunitseerida Heinrich V-t ja andis talle privileegi investituuri osas kanooniliselt valitud vaimulikele. Kuningas tagandas ametist vastupaavsti ja paavst kroonis 13. aprillil Heinrichi Saksa-Rooma keisriks. Märtsis 1112 toimunud Lateraani sinodil vaidlusalune privileeg tühistati, Vienne'i kirikukogul ekskommunitseerisid vaimulikud eesotsas Gui'ga (hilisem paavst Calixtus II) Heinrich V, kuid paavst ei soostunud nende otsust tunnustama.

24. juulil 1115 suri Toscana krahvinna Matilda, pärandades Kirikuriigile suured valdused. 1116 tungis krahvinna hauda külastada soovinud Heinrich V Itaaliasse, kuid Milano peapiiskop Giordano da Clivio ekskommunitseeris ta. 1117 okupeeris Heinrich V Rooma ja lasi end taas keisriks kroonida, paavst Paschalis II pidi aga põgenema Beneventosse viikingite kaitse alla, et organiseerida vastupanu.

1118. aastal paavstiks valitud Gelasius II põgenes Gaetasse viikingite kaitse alla, sest Rooma oli saabunud Heinrich V. Keiser nõudis, et paavst pöörduks tagasi Rooma ja aitaks investituuritüli lahendada, kuid paavst keeldus. Seepeale tühistas keiser paavsti valimise tulemuse ja määras 8. märtsil ametisse vastupaavst Gregorius VIII. 10. märtsil pühitseti Gaetas ametisse Gelasius II, kes aprillis ekskommunitseeris Capuas peetud sinodil nii Heinrich V kui ka Gregorius VIII ning kutsus Euroopa valitsejaid end tunnustama. Kui Heinrich V lahkus suvel Roomast, pöördus Gelasius II linna tagasi, kuid vangistati kirikus toimunud missa ajal Frangipani suguvõsa liikmete poolt. Paavstil õnnestus põgeneda ja ta siirdus esmalt Genovasse ja sealt Marseille'sse.

Wormsi konkordaat

Heinrich V ja Rooma paavsti (1119–1124) Calixtus II valitsemisajal jätkusid investituuritüli ja skisma. Calixtus II alustas Saksa-Rooma keisri Heinrich V-ga läbirääkimisi investituuritüli lahendamise osas. Ta saatis keisri juurde Strassburgi saadikud, kes saavutasid kokkuleppe. Paavst kavatses sõita Mouzoni, et sõlmida keisriga lepe, kuid saades teada, et keiser oli linna saabunud arvuka väega, tõmbus ta Reimsi tagasi. Calixtus II keelustas 29. oktoobril 1119 Reimsis peetud sinodil ilmikute investituuri ja ekskommunitseeris 30. oktoobril keisri. Calixtus II saabus 3. juunil 1120 Rooma, kuid läks peatselt Lõuna-Itaaliasse, et saada viikingitelt abi võitluseks keisriga. Aprillis 1121 hõivasid paavsti toetajad vastupaavst Gregorius VIII viimase tugipunkti Sutris ja 1123 toimunud I Lateraani oikumeenilisel kirikukogul kuulutati vastupaavsti ordinatsioonid kehtetuteks. Viikingite abiga saavutas paavst kontrolli Rooma aadlike üle.

Oktoobris 1121 leidsid Saksa piiskopid Würzburgis, et Heinrich V peaks paavstiga saavutama kokkuleppe. Piiskoppide pealekäimisel saatis keiser 1122 Rooma saadikud, mispeale paavst saatis Saksamaale kardinal Lamberto Scannabecchi (hilisem paavst Honorius II) juhtimisel delegatsiooni. Osapooled sõlmisid 23. septembril 1122 Wormsis konkordaadi, kompromissi millega reguleeriti piiskoppide valimise kord Saksa-Rooma riigis. Konkordaadi tulemusel määratleti, et Saksa kuningas keeldus õigusest nimetada piiskoppe ja abte, kes valiti ainult vaimulikkonna poolt, kuid keiser ja tema esindajad võisid viibida nende valimise juures ning aga vaidlusaluses küsimustes oli neil otsustav hääl. Kokkulepe nägi ette kahekordset investituuri: Saksamaa kuningriigis, algselt ilmalik, mille käigus kuningas annetas vaitule skipiteri, mis sümboliseeris keisri poolt annetatud maade valdamist, seejärel aga vaimulik, mille käigus peapiiskop annetas võimusümbolid. Keisririigi Burgundia ja Itaalia aladel aga määratleti võimusümbolite andmise järjekord aga vastupidi: esmalt andis peapiiskop võimusümbolid ja pool aastat pärast seda andis keiser võimusümbolid. Keiser kaotas neis piirkondades reaalse võimu ja mõjuvõimu kiriku üle. Samas tunnistas paavst, et piiskopid ja abtid on vasallisõltuvuses keisrist ja nende vahetumisel on vajalik nende õiguste ja valduste kinnitamine keisri poolt.

Heinrich suri 23. mail 1125 Utrechtis ja maeti Speyerisse. Tal polnud seaduslikke lapsi, lastetuna olid surnud ka tema vanem vend Konrad ja kasuema. Sellepärast päris Saksa kuninga trooni Heinrichi õe Saksamaa Agnese ja Švaabimaa hertsog Friedrich I poeg Konrad, Saksa-Rooma keisriks sai aga Saksimaa hertsog Lothar III.

Pärast Heinrich V surma algasid Saksa-Rooma riigis rahutused ja sisesõjad. Peamine oli konflikt kahe võimsa dünastia, Hohenstaufenite ja Welfide vahel.

Isiklikku

Heinrich kihlus 1109 Inglismaa kuninga Henry I 7-aastase tütre Inglismaa Matildaga, kes asus keisrikotta elama. Abielu sõlmiti 7. jaanuaril 1114. Sellest abielust lapsi ei sündinud, kuigi kroonik Hériman Tournaist kirjutab, et siiski üks pisikesena surnud poeg sündis.

Heinrichil oli ka üks abieluväline tütar Bertha, kelle ta naitis Tusculumi krahvi Ptolemaios II-ga.

Eelnev Konrad	Itaalia kuningas 1099–1106	Järgnev Lothar III
Eelnev Heinrich IV	Saksa kuningas 1105–1125	Järgnev Lothar III
Eelnev Heinrich IV	Saksa-Rooma keiser 1111–1125	Järgnev Lothar III