Mees on mees

Bertolt Brecht (1954)

“Mees on mees” on üks Bertolt Brechti varajastest näidenditest, mille ta kirjutas aastatel 1924–1926. Selles näidendis püüdis Brecht hajutada illusioone üksikisiku kohta, mille maailmasõda muutis ressursiks. Brechtile avaldas suurt mõju tema töö esimese maailmasõja ajal sõjaväehaiglas hooldajana. Seal kohtas ta sõja tagapoolt ja selle kohutavaid tagajärgi. See määras paljuski tema suhtumise sõtta ja samuti tema loomingu suuna.

Esimesena lavastas näidendi “Mees on mees” 1926. aasta septembris Darmstadtis lavastaja Jacob Geis. Etenduse kujundanud kunstnik Kaspar Neher oli esimene, kes kasutas selles eesriiet, mis kattis vaid lava alumise poole ja võimaldas publikul näha dekoratsiooni vahetust, mille tulemusena etenduses kadus illusioon autentsusest ja vaataja teadis, et asub teatris. Naturalistlik teater, vastupidi üritas luua illusiooni, et vaataja asub etenduse sees.  Darmstadti lavastus oli Brechti "eepilise teatri" üks esimesi kehastusi. Edaspidi kasutati sellist eesriiet sageli tema näidendite lavastuses.

Tegelased

• Galy Gay – sadamatööline ja laadija; iirlane
• Uriah Shelley – Briti vägede kuulipildur Indias
• Jesse Mahoney – Briti vägede kuulipildur Indias
• Polly Baker – Briti vägede kuulipildur Indias
• Jeraiah Jip – Briti vägede kuulipildur Indias
• Charles Fairchild – Briti vägede seersant
• Galy Gay abikaasa
• Leokadja Begbik – traktiiri omanik; lesknaine
• härra Wang – Kollase Jumala pagoodi omanik
• sõdurid

Sisukokkuvõte

Tegevus toimub Briti Indias. Kilkoast pärit sadamatööline ja laadija Galy Gay läheb turule õhtusöögiks kala ostma. Teel turule kohtab ta kolme sõdurit, kes vajavad neljandat kamraadi, kuna nad kaotasid oma neljanda kaaslase, kui otsisid raha alkoholi ostmiseks ja korraldasid pühas koha – Kollase Jumala pagoodis – röövi. Seersant Fairchild otsib nüüd kurjategijaid. Kuriteo varjamiseks peavad kolm sõdurit leidma neljanda. Olles kohtunud Galy Gayga, veenavad nad teda teesklema neljandat – kadunud sõdurit –  ja õhtusel kontrollil tema nime välja hüüdma. Galy Gay nõustub üks kord seda tasu eest tegema.

Pärast kontrollimist vabastavad kolm sõdurit Galy Gay. Kuid olles tasuks saanud õlle ja sigarid, jääb ta magama lesknaise Begbiku kõrtsis. Kuna neljas sõdur ei tule endiselt tagasi, ei jää kolmel sõduritel muud üle, kui iga hinna eest hoida Galy Gayd laagris, kuigi too üritab pidevalt lahkuda. Sõdurid hakkavad otsima lahendust, kuidas teha nii et Galy Gay tahaks ise laagrisse jääda. Nad mõtlevad välja plaani, mille tulemusel Gay oma nimest loobuks. Sõdurid pakuvad talle tehingut. Nad ehitavad topisega elevandi ja pakuvad Gayle see elevant maha müüa ja raha teenida. Galy Gay näeb, et see, mis tema ees seisab, pole päris elevant, vaid topis. Siiski leidub inimene, kes on valmis selle elevandi ostma. Ostjaks on lesknaine Begbik, keda sõdurid väga palusid, et ta mängiks ostjat. Elevanti ostjale üle andes ilmuvad kohale sõdurid ja vahistavad Galy Gay võltsingu müümise pärast.

Sõdurid korraldavad kohtuprotsessi, mille tulemusena mõistetakse Galy Gay surma. Sadamatöölisel Gayl jääb vaid üks valik – oma nimest loobuda. Ja ta loobubki. Sõdurid ikkagi matkivad tema tapmist õhku tulistades. Teadvuseta Gayle korraldatakse matus. Galy Gay tuleb teadvusele, kuid ei suuda enam aru saada, mis temaga toimub. Tema poole pöördutakse neljanda sõduri nimega ja ta on sunnitud pidama matusekõne kasti kohal, milles Galy Gay väidetavalt puhkab. Niimodi lõpeb ühe inimese muutumine teiseks.

Sõjavägi asub minema lahingusse: põhjapiiri lähedal on alanud sõjategevus. Galy Gay loobuski oma nimest ja nõustus halastamatu sõduri rolliga. Selle tulemusena saab tavalisest sadamatöölisest verejanuline tapja.

Seda, mida tahtis meile öelda Bertolt Brecht selle näidendiga, võtab kõige paremini lesknaine Begbik kokku ühes oma luuletuses.

….

Härra Bertolt Brecht väidab, et mees on mees,

ja väita võib kõike – vale taga või ees.

Kuid härra Bertolt Brecht ka tõestab oma väidet

ja täna siin näemegi selget näidet,

kuidas nii nagu autot detailidest

ümber monteerida võib ka inimest.

Täna talle me astume lähedale

ja näitame talle, mis on tõde, mis vale,

ja palume teda, et ta saaks endast jagu

ja võtaks maailma just nõnda, nagu

see on, ja otsiks endale molli

ja mängima hakkaks talle varutud rolli.

On inimlaps paindlik otsekui limukas

ja üleöö temast võib saada ka timukas.

Härra Bertolt Brecht loodab, et te liiga optimistlikult ei hinda

oma jalgealust – seda õõtsuvat pinda,

vaid mõistate, jälgides Galy Gayd,

kui ohtlik on elu, mis ümbritseb meid.

Lavastused Eesti teatrites

Näidendit „Mees on mees” on lavastatud Eestis kaks korda. Ugala Teatris lavastas selle 1967. aastal Heino Torga, Pärnu Draamateatris 1985. aastal Ingo Normet.

Eepiline teater

Eepiline teater on dramaturgi ja lavastaja Bertolt Brechti teatriteooria, millel on oluline mõju maailma draamateatri arengule. Brecht vastandas oma teooria Stanislavski "psühholoogilise" teatrile. Samas ei eitanud Brecht Stanislavski meetodeid ja kasutas neid meelsasti, kuid näitlejate ja publiku suhtlusesse, etenduse eesmärki ning lavastamise meetodisse suhtus ta hoopis teistmoodi.

Brechti kontseptsioon on kombinatsioon draamast ja eeposest, mis läks vastuollu üldtunnustatud arusaamaga psühholoogilisest teatrist. Psühholoogilises teatris ei saa olla draama ja eepos samal laval: draama pidi vaataja täielikult etenduse tegelikkusesse sukeldama, tekitama tugevaid emotsioone ja sundima sündmusi sügavalt kogema koos näitlejatega, kes pidid sellega harjuma ja isoleerima end laval publikust. Seda aitas teha neljas sein, mis eraldas näitlejaid publikust. Psühholoogilise teatri jaoks oli vajalik ümbruse detailne taastamine, teise võimalusena vaatajat näidendi maailma asetada.

Brecht, vastupidi, uskus, et selline lähenemine suunab tähelepanu suuremal määral ainult tegevusele, hajutades tähelepanu sisemusest. Eepilise teatri eesmärk on hakata laval toimuvat kriitiliselt hindama ja analüüsima, mitte kogema katarsist. Vaataja peab jälgima elu kulgu, tegema vaatlusest asjakohased järeldused, need tagasi lükkama või nõustuma – ta peab huvi tundma, kuid mitte muutuma emotsionaalseks. Ta peab sündmuste mehhanismi käsitlema täpselt samamoodi nagu auto mehhanismi.

Eepiline teater ei eita emotsioone, vaid apelleerib eelkõige mõistusele, sotsiaalse õiglustundele, muutuste soovile. Seetõttu peab eepiline teater šokeerima, üllatama ja pidevalt hoidma publiku tähelepanu laval toimuval. Brechti jaoks ei saa tõeline teater elada eraldatuna ühiskonnast, kus ta asub. Brecht lõhub neljandat seina, nüüd pole barjääri esineja ja vaataja vahel ning näitleja ülesandeks on esile kutsuda publiku siiras reaktsioon.

Teatrietenduse eesmärk ei ole sugugi autentsus, vastavalt sellele ei tohiks näitlejal enam olla eesmärk tegelast kehastada, ta peaks seda vaid näitama. Brechti sõnul on näitleja nagu pealtnägija, kes jutustab ümber sündmusi, mida ta on kõrvalt näinud. Ta ei tea tegelase iseloomu, kuid ta jälgis kõike ja võib vaid oletada, mis oli kõige põhjus. Ümberjutustamisel ei saa näitleja tegelaseks ega lase vaatajal end kunagi unustada. Vaataja näeb tema näos teatud kolmandat isikut ja just siis ilmneb võõrandumise efekt.