Pomo keeled

Pomo keelte levila enne kontakti eurooplastega

Pomo keeled moodustavad hoka hõimkonnas eraldi haru, mida kutsutakse pomo keelkonnaks. Sõnavaralised ja grammatilised sarnasused osutavad pomo keelte suhtelisele lähedusele tšimariko ja jana keelele.

Leviala

Pomo keelte ajalooline leviala on Põhja-Ameerika läänerannikul, tänapäeva California osariigi põhjaosas Santa Rosa linnast põhja pool. Kirdepomo keele leviala oli teiste pomo keelte levialast eraldatud vintu keelte kõnelejatega.

Jagunemine

Pomo keelkonda kuulub seitse selgeltpiiritletud väljasurnud või väljasuremisohus olevat keelt:

• kagupomo keel (1994. aastal 5 emakeelena kõnelejat)
• idapomo keel (†)
• kirdepomo keel (†)
• läänepomo keeled

• põhjapomo keel (†)
• lõunarühm

• keskpomo keel (1994. aastal 4 emakeelena kõnelejat)
• lõunapomo keel (1994. aastal 1 emakeelena kõneleja)
• kašaja keel = edelapomo keel (1994. aastal 45 emakeelena kõnelejat)

Pomo keeled pole omavahel arusaadavad. Üksnes läänepomo lõunarühma keeled ning võib-olla ka põhja- ja kirdepomo keeled on omavahel vähesel määral arusaadavad.

Nimi

Euroopa keeltes kasutatava etnonüümi ‘pomo’ etümoloogia kohta on kaks versiooni, mis mõlemad põhinevad põhjapomo keelel. Esimene neist põhineb kohanimel pʰo:mo: ‘ookriaugulised’ (st. augu juures, kust ookrit leitakse); teise versiooni kohaselt on ‘pomo’ otselaen tavalisest põhjapomo etnonüümides kasutatavast tüvest pʰoʔmɑʔ ‘(mingi koha) rahvas’ (nagu näiteks Willitsis asuva hõimukese nimi miṭʰo:m-pʰoʔmɑʔ ‘Väikese Järve rahvas’).

Pomodel, välja arvatud kašajadel, oma keelte kohta omanimetus puudub. Ilmakaartel põhineva nomenklatuuri võttis omakeelsete nimedeta keelte kohta 1908. aastal kasutusele Samuel Barrett.

Kirjeldus

Kuigi kõik pomo keeled on sarnase grammatilise ehitusega, on nii fonoloogias kui ka tarindites küllalt palju erinevusi.

Pomo keeli on uurinud eesti päritolu ameerika keeleteadlane Eero Vihman.

Fonoloogia

Konsonante on võrdlemisi palju. Sulghäälikuid ja afrikaate on moodustamiskoha järgi seitse (p, t, ṭ, č, k, q, ʔ), millest esimesed kuus võivad esineda lihtkujul, aspireeritult ja glotaliseeritult. Lisaks on kaks helilist sulghäälikut (b ja d). Ahtushäälikuid on vähemalt kaks (s ja š) pluss üks pseudoahtushäälik (h). Kagupomo keeles vastavad aspireeritud sulghäälikutele pʰ, kʰ ja qʰ ahtushäälikud ƒ, x ja x̣. Idapomo keeles vastab muude keelte aspireeritud sulghäälikule qʰ ahtushäälik x. Kõikides pomo keeltes on vähemalt kaks ninahäälikut (m ja n) ning sonorandid l, w ja j. Kirdepomo keeles on veel r ning idapomo keeles on kõik sonorandid olemas helitul kujul (kirjutatakse amerikanistlikus traditsioonis suurtähtedega M, N, L, W, ja J).

Vokaale on kõigis pomo keeltes viis (a, e, i, o, u), mis võivad olla kas lühikesed või pikad. Rõhuasetus erineb keeleti ning põhjapomo ja kahšaaja keeled on üksteisest sõltumatult arenenud tooniaktsentkeelteks.

Morfoloogia

Võrreldes muude piirkonna keeltega ei ole pomo keelte morfoloogia kuigivõrd sünteetiline. Indiaani keeltes tüüpiliste asesõnaliste eesliidete asemel on tavalised iseseisvad asesõnad. Nii asesõnad kui nimisõnad käänduvad. Tegusõnadele liituvad lokatiivsed järelliidikud ning tegusõnatüvele lisatakse instrumentaaleesliited. Tuletusjärelliidetega tähistatakse mitmesuguseid modaal- ja määrsõnalisi kategooriaid. Sõnalõpuliidetega tähistatakse aspektierinevusi, millest kõige põhilisemateks on perfektiivne ja imperfektiivne aspekt. Evidentsiaalsust tähistatakse evidentsiaaljärelliidikutega. Viitevahetus on tavaline kõikides pomo keeltes.

Kirjandus

• Barrett, Samuel A. 1908. The Ethno-Geography of the Pomo and Neighboring Indians. University of California, Publications in American Archaeology and Ethnology, 6(1):1–332. Berkeley.
• Golla, Victor. 2011. California Indian Languages. Berkeley and Los Angeles: University of California Press. (ISBN 978-0-520-26667-4)