Mine sisu juurde

Progressiivne metal

Allikas: Vikipeedia

Progressiivne metal on muusikažanr, mis hakkas arenema 1980. aastate keskel. Iga esitaja tõlgendab seda muusikažanri omal moel [1] ja progressiivse metal’i lood on tavaliselt keerukad ja pikad[2].

Olemus

[muuda | muuda lähteteksti]

Progressiivset metal’it võib võrrelda pop-metal’iga[3], kus tavaline loo ülesehitus näeb välja selline: salm-refrään-salm-bridge-salm-refrään[4]. Progressiivse metal’i lugude eripära on aga nende pikem kestus, tavaliselt ulatudes üle 3–4 minuti. Muusikas on keerukas struktuur, mis hõlmab keerukaid rütme, tempo- ja stiilimuutusi, helistikke, dünaamikat ja akordivahetusi. See žanr hõlmab ka instrumentaalset muusikat, kus on keerukaid kitarripalasid. Näiteid sellest žanrist võib leida selliste bändide nagu Rush, Queensryche, Joe Satriani, Dream Theater, Extreme, Steve Vai ja Warrior Soul loomingust[3].

Selle žanri lugudes võib tihti kohata sügavamõttelisi ja eneseanalüüsi teemasid, mis kätkevad ka poliitilisi ja sotsiaalseid küsimusi. Laulude tekstides võidakse käsitleda probleeme nagu soorollide vahetamine, poliitiline korrektsus, sotsiaalne õiglus ja keskkonnakaitse. Mõned bändid, näiteks Queensryche, võivad neid teemasid käsitleda müstiliste või üleloomulike teemade kaudu.[2]

Loo sõnum on sageli suunatud vaataja elu nägemuse esitamisele tema vaatepunktist, mitte moraalijuhi või hindaja vaatepunktist. Laulude kaudu kujutatakse sageli isikut, kes kirjeldab oma tundeid ja sündmusi, ilma nendele hinnanguid andmata. See annab kuulajatele võimaluse kaasa mõelda ja tõlgendada muusikat oma isiklikust vaatepunktist ning teeb progressiivsest metal’ist žanri, mis on rikas nii muusikalises kui ka tekstilises mõttes.[2]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Termin progressiivne võeti esmakordselt muusikalises kontekstis kasutusele 1960. aastate keskel ja lõpus. Seotud termin "progressiivne pop" sündis samal ajal[1]. Selle termini levikuga tekkis muusikutel võime liikuda vabamalt ja kergemalt eri muusikastiilide vahel, ilma et neid takistaksid rangete stiilireeglite n-ö piirangud[5]. See muutus mõjutas muusikamaailma märkimisväärselt, innustades muusikuid julgelt eksperimenteerima oma loominguliste ideedega viisil, mis polnud varem popmuusikas nii laialt levinud. Sellel perioodil hakkasid näiteks The Beatles ja Yardbirds rock’n’roll’i kombineerima India raga’ga, gregooriuse lauludega ja muusuguse muusikaga[6]. Seda on eriti hästi võimalik kuulda loos "Love You To“[7], mille tegi George Harrison, väljendades enda alles tekkinud imetlust India muusika vastu[8].

Progressiivne rokk

[muuda | muuda lähteteksti]

Progressiivse roki žanr sündis tänu pidevatele eksperimenteerimistele ja muusikalisele innovatsioonile. Selle žanri varases perioodis saadi inspiratsiooni eelnimetatud muusikutelt, eriti nende psühhedeelse kõla pärast. King Crimson kui progressiivse roki bänd mängis siin erilist rolli, kuna nad olid ühel ajal nii progressiivse kui ka psühhedeelse roki alusepanijad.[8]

Progressiivse roki kujunemisele andis tõuke muusikute soov eksperimenteerida laulude pikkuse ja struktuuriga, mis oli vastupidine toonastele popmuusikalugudele. Üks silmapaistvamaid ja varasemaid näiteid oli King Crimsoni "21st Century Schizoid Man", kus loo struktuur ei järginud popmuusika traditsioonilisi mustreid, vaid pakkus kuulajatele pikki instrumentaalpalasid ja soolosid[8] [9]. See omadus muutus progressiivse muusika üheks väga oluliseks tunnuseks, eristudes selgelt tolleaegsetest popmuusika standarditest ja pakkudes kuulajatele meeldivat üllatust. Progressiivne rokk avaldas mõju mitmetele alamžanritele, sealhulgas hilisemale progressiivsele metal’ile[8].

Progressiivse metalli sünd

[muuda | muuda lähteteksti]

Hiljem tekkis termin progressiivne metal, mille algset arengut juhtisid bändid Queensryche, Fates Warning ja Dream Theater[10]. Nad on tuntud kui “suur kolmik” ja kujundasid, kuidas progressiivse metal välja hakkab nägema[11].

Kui progressiive metal esimest korda tekkis, oli see sarnane progressiivsele rokile, kuid suurem rõhk oli kitarridel, mis tekitasid stiililise ühtsuse metal’iga. "Progressiivse metal’i väli võtab nüüd mõõtme, mis sarnaneb rohkem preeria suurusega: see ulatub nii kaugele, kui silm näeb. Tekib kiusatus see lihtsalt omaette žanriks ümber liigitada," ütles Paul Stump[12].

Progressiivset metalit kujundasid heavy metal’i žanri muusikud, kes hakkasid lisama progressiivseid elemente oma muusikasse[10]. Näiteks võttis bänd Black Sabbath kasutusele progressiivse muusika kõla oma tulevaste hittalbumite "Sabbath Bloody Sabbath" (1973) ja "Sabotage" (1975) loomisel[13] Traditsiooniline heavy metal pani aluse progressiivse metal'i kujunemisele. Üheks heavy metal’it määratlevaks tunnuseks oli selle valjus[10] ja üks tähtsamaid – "elektrikitarr ja selle heliline võimsus, mida see võimendamise kaudu projitseeris".[14] Progressiivne metal võttis kasutusele sarnased omadused ja ühendas need eksperimentatsiooni ja avant-garde’i elementidega, mis olid omased progressiivsele rokile[10].

Aastal 1987 loodi bänd Meshuggah, kes sai tuntuks tugevalt moonutatud kitarride ja intensiivsete vokaalide kasutamise poolest. Nende varasem looming kategoriseeriti alguses thrash metal’i alla. Nad lisasid oma muusikasse progressiivseid elemente, mida nad edasi arendasid kogu oma karjääri vältel. Meshuggahi teist albumit "Destroy Erase Improve" (1995) peetakse esimeseks väljaandeks, kus bänd näitas oma unikaalseid muusikalisi omadusi. Nende muusikas esineb ka avant-garde’i elemente, näiteks ebatavalisi kitarrisoolosid, mis vihjavad džässifusioonile, ja samuti väljapaistvat sünkroonsust esitusel. 1990. aastatel loodi kaks väga olulist bändi, kes tõusid progressiivse metal'i maailma liidriteks. Need bändid olid Opeth ja Tool ning nende loomingu mitmekesisus tõi kaasa olulisi arenguid selles žanris. Opeth alustas progressiivse death metal’i bändina oma death growl’i vokaalide pärast. Opeth hakkas ka kasutama klassikalise progressiivse roki elemente, mitmekesistades oma keerukaid ja pikki laulustruktuure, lisades akustilisi kitarrisegmente koos nende kitarri metal’i häälega. Neid elemente kasutades lõi Opeth omaenda unikaalse hääle, kuna sellist kombinatsiooni ei olnud varem kasutatud progressiivse metal'i žanris. Nad on kasutanud samu võtteid kogu karjääri vältel, kuigi nad on edasi liikunud death metal’ist ja keskendnunud rohkem pehmemale, meloodilisemale muusikale. Nende peamine singel "Will O the Wisp" (2016) demonstreerib rohkem vintage’it (vanema) progressiivse roki häält, kasutades folgisarnaseid kitarre ja flööte[15]. Tool proovis luua omaenda unikaalset muusikat. Nende esimesed kaks stuudioalbumit liigitati alternatiivse metal’i hulka, milles oli ka progressiivseid elemente, kuid nende areng sai hoogu nende albumi "Lateralus" (2001) väljaandmisega. Bänd uuris unikaalseid kompositsioonimeetodeid, nagu basskitarri meloodilise instrumendina kasutamist. Nende laul "Schism" (2001) on üks progressiivse metal’i parimaid näiteid – basskitarr mängib loos peamist meloodiat. Tooli rohke polürütmika kasutamine koos sellega tähendas, et iga instrument täiendab teist, luues rikka ja kaasahaarava heli[16].

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Robinson, D. (2019). An Exploration of the Various Compositional Approaches to Modern Progressive Metal [Lõputöö]. University of Huddersfield Repository. Lk 3.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Friesen, B. K., & Epstein, J. S. (1994). Rock’n’roll ain’t noise pollution: Artistic conventions and tensions in the major subgenres of heavy metal music. Popular Music and Society, 18(3).
  3. ↑ 3,0 3,1 Friesen, B. K., & Epstein, J. S. (1994). Rock’n’roll ain’t noise pollution: Artistic conventions and tensions in the major subgenres of heavy metal music. Popular Music and Society, 18(3), lk 9–10.
  4. ↑ Weinstein, D. (1991). Heavy metal: A cultural sociology. New York : Lexington Books; Toronto : Maxwell Macmillan Canada; New York: Maxwell Macmillan International. https://archive.org/details/heavymetalcultur00wein
  5. ↑ Moore, Allan (2004). Jehro Tulls's Aqualung (inglise) (1 trükk). Bloomsbury Publishing. Lk 22. ISBN 978-1-4411-7400-0.
  6. ↑ Prown, P. & Newquist, HP. (1996). Legends of rock guitar : the essential reference of rock's greatest guitarists.
  7. ↑ The Beatles. (1966). Revolver [album]. Parlophone; Capitol.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Robinson, D. (2019). An Exploration of the Various Compositional Approaches to Modern Progressive Metal [Lõputöö]. University of Huddersfield Repository. Lk 4.
  9. ↑ King Crimson. (1969). In the Court of the Crimson King [album]. Island; Atlantic; E.G.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Robinson, D. (2019). An Exploration of the Various Compositional Approaches to Modern Progressive Metal [Lõputöö]. University of Huddersfield Repository. Lk 5.
  11. ↑ "Progressive metal: A progressive rock sub-genre". www.progarchives.com. Jaanuar 2021. Vaadatud 11. novembril 2023. {{netiviide}}: |eesnimi= nõuab parameetrit |perekonnanimi= (juhend)
  12. ↑ Stump, Paul (2010). The music's all that matters: a history of progressive rock (inglise) (Revised ed trükk). Chelmsford: Harbour. Lk 331. ISBN 978-1-905128-10-5.
  13. ↑ Wagner, J. (2010). Mean Deviation: Four Decades of Progressive Heavy metal. Bazillion Points Books. Lk 11–14.
  14. ↑ Weinstein, D. (1991). Heavy metal: A cultural sociology. New York : Lexington Books; Toronto : Maxwell Macmillan Canada; New York: Maxwell Macmillan International. https://archive.org/details/heavymetalcultur00wein. Lk 23.
  15. ↑ Robinson, D. (2019). An Exploration of the Various Compositional Approaches to Modern Progressive Metal [Lõputöö]. University of Huddersfield Repository. https://eprints.hud.ac.uk/id/eprint/34833/. Lk 7.
  16. ↑ Robinson, D. (2019). An Exploration of the Various Compositional Approaches to Modern Progressive Metal [Lõputöö]. University of Huddersfield Repository. https://eprints.hud.ac.uk/id/eprint/34833/. Lk 8.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Progressiivne_metal&oldid=6522758"