Siseveetransport
Siseveeteede (sisevete) transport (inland waterway transport, IWT) on igasugune kaupade ja/või reisijate vedu kasutades siseveekogudel liiklemiseks mõeldud veesõidukeid, ja mis toimub täielikult või osaliselt siseveekogudel.[1]
Ülevaade
[muuda | muuda lähteteksti]Siseveetransport kujutab endast keskkonnasõbralikku ja konkurentsivõimelist alternatiivi suurte kaubakoguste transportimisel pikkade vahemaade taha. Kaupade vedu jõgedel ja kanalitel on saanud aastate jooksul üha populaarsemaks.[küsitav] Selle turuosa on suurenenud peamiselt maantee- ja raudteetranspordi arvel. Transpordivõrgustik on olemas jõgede näol suures osas looduslikul kujul. Kulud siseveeteede korrashoiuks on maantee- ja raudteetranspordi taristu remondi- ja hoolduskuludest mitu korda väiksemad. Arvestatavaks siseveetranspordi puuduseks on väikese veokiiruse juures ka piiratud marsruutide arv geograafilises plaanis, mille tingib veeteede looduslik konfiguratsioon.[1]
Siseveetransporti on otstarbekas kasutada mitteajatundlike tarbekaupade vedamiseks jõe- ja meresadamate vahel. Üha enam kasutatakse siseveetransporti kaupade vedamiseks meresadamatest sisemaale ja vastupidi. Siseveetranspordi sektoris on ELi liikmesmaades hõivatud kokku ligikaudu 25 000 töötajat. Siseveetranspordi veosekäibed Euroopas on vähehaaval, kuid järjepidevalt kasvanud. 12% kaupadest veetakse ELi liikmesmaades mööda jõgesid ja kanaleid. Viimasel aastakümnel on kasvanud siseveetranspordi veosekäibed aastas keskmiselt 1–2%. Maismaal tehtavate vedude veosekäibest moodustavad veod jõgedel ja kanalitel 7%, maanteetranspordiga 74% ja raudteel 14%. Ülejäänud osa (5%) kaupade veosekäibest saadakse torujuhtmetranspordiga.[1]
Vedu siseveeteedel mängib olulist rolli kaupade veol kogu Euroopa ulatuses. Euroopa jõgedel ja kanalitel veetakse praamidega aastas rohkem kui 400 mln tonni kaupu. Rohkem kui 37 000 km jõgesid ja kanaleid ühendab Euroopa riikide linnu ja tööstuspiirkondi. Kahekümnel ELi liikmesriigil on võimalik kasutada oma siseveeteed, kaheteistkümne riigi jõgedest ja kanalitest moodustub aga siseveeteede võrgustik. Suurem osa liiklusest Euroopa siseveekogudel toimub Hollandi, Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Austria territooriumil. Väiksemad veeteede võrgustikud ja üksikud jõed või kanalid paiknevad muude ELi liikmesmaade territooriumidel. Saksamaa paikneb Euroopa siseveeteede võrgustiku keskmes, mistõttu on riigil olemas looduslik potentsiaal transpordi arendamiseks siseveekogudel. Enim laevatatavaid jõgesid Euroopas paikneb Saksamaa territooriumil.[1]
EL liikmesmaade suuremad laevatatavad jõed on Rein (Rhine), Doonau (Danub), Seine ja Elbe. Kõige olulisem jõgi on Euroopas Rein, sest 63% Euroopa siseveeteedel transporditavatest kaupadest veetakse mööda seda jõge. Pärast Euroopa Liidu laienemist Kesk-Euroopa riikide lisandumisega kasvas tunduvalt Doonau osa ELi liikmesriikide siseveetranspordi sektoris. Kesk- ja Lääne-Euroopa suured jõed ning kanalid on laevatatavad aastaringselt. Veekogud ei jäätu ja ainult üksikutel jõgedel langeb ülem- ja keskjooksul veetase suve lõpul sedavõrd madalale, et kaubaveod tuleb kuni sügisvihmade alguseni katkestada. Praamiliikluse korraldamiseks peab olema veetee sügavus vähemalt 4–5 m.[1]
Siseveetranspordi energiavajadus on maanteetranspordiga võrreldes kõigest 17% ja raudteevedudega võrreldes 50%. Kui enamiku praamidega on võimalik transportida ühe liitri laevakütusega ühe kilomeetri kaugusele 127 t kaupa, siis raudteel saab sama kütusekogusega vedada sama kaugele 97 t, maanteel aga ainult 50 t kaupa. Jõel allavoolu liikudes on praamidega veetav kaubakogus veelgi suurem. Kui CO2 emissioon suuremate kui 8000 dwt jõepraamide puhul 15 grammi tonnkilomeetri (g/tkm; grammi tonnkilomeetri kohta), siis 2 000–8 000 dwt suuruste praamide kasutamisel on see 21 g/tkm ja maanteetranspordis on vastav näitaja 50 g/tkm.[1]
Kui maanteetransport annab Euroopas transpordisektori väliskuludest ehk sotsiaalmajanduslikust kaudsest negatiivsest mõjust 91,5%, õhutransport 6% ja raudteetransport 2%, siis siseveeteede transport kõigest 0,5%. Uuringud on näidanud, et selle veoviisi väliskulud on ligi 20 korda väiksemad kui maanteetranspordil. Kui siseveekogudel toimuvate vedude väliskulude tase on kõigest 0,10 €/100 tkm, siis maanteetranspordis on see 1,94 €/100 tkm, raudteetranspordis aga 0,43 €/100 tkm.[1]
Siseveetransport toimib usaldusväärselt, jõgedel ja kanalitel puuduvad liiklusseisakud ja ummikud. Selle osakaalu edasiseks suurendamiseks, on Euroopas olemas oluline potentsiaal. Kui maanteevedude mahu kasvu on hakanud piirama teede läbilaskevõime ja liiklusummikud, siis siseveetransport saab jätkuvalt areneda tänu kõige väiksematele keskkonnamõjudele ja vaba ressursi olemasolule. Euroopa jõgedele mahub liiklema lisaks olemasolevatele tuhandeid praame ja jõelaevu, samuti on võimalik ehitada nende teenindamiseks juurde jõesadamaid ja sadamaterminale.[1]
Võrreldes maantee- ja raudteetranspordiga on siseveetranspordil järgmised eelised:
- puuduvad teemaksud ja infrastruktuuri kasutamise tasud;
- puuduvad sõiduaja piirangud (võrreldes maanteetranspordiga);
- kõrgem ohutustase;
- vähem kaupade vigastusi. [1]
Siseveetransport sobib iseäranis hästi, kui:
- meresadamad on ühendatud siseveeteede – jõgede ja kanalite süsteemiga, mistõttu on väga hea laadida laste merelaevadelt jõelaevadele ja vastupidi. Enamasti tõstetakse last siiski vahepeal kaile;
- kui on vaja toimetada suuri laste (1000–2000 t) lähtekohast sihtkohta, mis asuvad jõesadamate läheduses;
- kui on võimalik teha põhivedu meresadamast või teisest jõesadamast praamidega jõesadama terminali, kust edasine vedu tehakse maanteetranspordiga. [1]